Uued teadmised ühiskonnaõpetuses

Küsimus ühiskonnaõpetuse kontrolltöös:

K: Kuidas moodustatakse valitsus? Mida tähendavad mõisted koalitsioon ja opositsioon?

V: Koalitsioon on need, kes moodustavad valitsuse, opositsioon on need, kes selles läbi kukuvad.

koaalitsioonPilt internetist.

Loo moraal

Käimas on 6. klassi ajalootund ning jutt käib kreeka tragöödiatest.

Õpetaja: … ja kuna tragöödiate sisu põhines müütidel ning seda, millest rääkisid müüdid, see oi kõigile juba ammu teada, siis oli ka see ette teada, millega lugu lõpeb.  Niisiis pöörati tähelepanu hoopis teistele asjadele: näidati eriti ilmekalt  peategelase kannatusi ja  rõhutati seda, mis on loo moraal.

Oskar: Issand, kuidas ma vihkan seda sõna- moraal! Mu ema  loeb mulle  igal õhtul moraali!

Õpetaja: Noh aga sa ütle talle: ära mulle täna moraali loe, tee niisama etteheiteid.

Oskari silmad löövad särama: Vot just! Täiega hea mõte! Täna nii teengi!

Markus: (kõrvalt väga filosoofilise hääletooniga) Mis vahet selles on kui ta su niikuinii koduaresti paneb…

____________________________________________________________________________

Ehk kuidas see Toots nüüd Kiirele ütleski: tegid mis sa tegid, aga tappa sa saad…

Kui ma ükskord pensionile jään…

Kui ma ükskord pensionile jään, siis ma kirjutan raamatu. Vot nii. Selline mõte tuli täna.  See muidugi ei juhtu veel niipea, tänase seadusandluse kohaselt mitte enne kümmet aastat… aga noh, plaani pidada võib ju ikka.  Raamatu pealkirjaks panen “Kirjand vabal teemal”. Või on sellenimeline  teos juba ilmunud? Kusagilt nagu koidaks. Muidugi kui minu pensioni saabumisele järgnevatel aastatel veel üldse keegi raamatuid loeb.

Raamatut  (mille pealkirja juba eelnevalt mainisin) alustan sõnadega “See juhtus päikesepaistelisel märtsikuu teisel päeval 2020 issanda aastal. ” Raamat saab olema täis sõnaseletusi (vt. raamatu lõpus) ja joonealuseid märkusi mille järel märge (toim.). See tähendab toimetaja märkust, mis tähendab vist taas seda, et ise tuleb toimetada ja ära seletada viimane kui üks  lugejale arusaamatu sõna. Näiteid on palju. Kui kirjutada koolielust siis klassipäevik, pioneerikoondus, maastikumäng; eraeluliste seikade osast vast toidutalongid, SARS, erikool.  Täiesti vabalt võib juhtuda, et ongi pool lehekülge juttu ja teine pool joonealuseid märkuseid.  Kusjuures siis tekstifondi suurus peaks olema vähemalt 14  ja kommentaaridel 8. Aga kuna nii väikeses kirjas keegi midagi lugeda ei viitsi , siis võib viimased ära jätta. Muidugi ei saa siis järeltulevad põlved  pooltest sõnadest aru.  Äkki guugeldavad?  A miks nad peaks?

A miks ma üldse peaks kirjutama? Sest. Sest  ma olen hästi suurel määral kirjasõna usku. Mis kord üles tähendatud, see ei pea kaotsi minema mitte. Ma olen siin blogis korra varem kirjutanud oma Taadist  .  Meie seast lahkus ta aastal 1985, tema märkmed said raamatuks mõned aastad tagasi.  Elusaatused on erinevad, nagu me kõik teame. Mu mõlemad tütred on lõpetamas õhtukooli (saatuse irooniana noorem enne). Kohustusliku teemana pidi laps siis tegema ajaloos juttu 1941 aasta küüditamisest ja kirjanduses  läbi lugema elulooraamatu. Tegi siis selle esimese punkti ära ja järgnevalt neelas raamatu alla.  Ja kommentaar kõlas: ” Oleks ma taadi raamatut enne lugenud, oleks ma asju hoopis teisest vaatenurgast käsitlenud”. Mis ongi nii- isiklik suhe loetuga annab asjale uue mõõtme.

Taat kirjutas memuaare sest ajast saadik kui ta Siberimaalt tagasi tuli, lõpetas selle siis, kui enam ei suutnud, seetõttu on seal ka mõni kronoloogiline viga (nt. tema esimese lapselapse, s. t. minu sünnikuu osas (millega mälestuste maa ka lõpu saab)). Ma mõtlen,  et äkki mu järeltulevad põlved (ära püüa seda kujutleda kui oksümooronit) tahavad ka äkki teada mis sai edasi.  Aastast 1966 kui lahkus minu vanaema Amilde- Leontine Nipsust ja sündisin mina. Nüüdseks on sellest kohe 54 aastat möödas. Mu elu pole olnud pooltki nii kirev (olgugi, et värve jagub) ja mitte sajandikkugi nii vaevarikas, eriti lugedes eelpoolmainitud memuaare.  Nii et äkki on see mu püha kohus oma raamat kirjutada, lihtsalt võrdlemise mõttes?

Aeg annab arutust, nagu öeldakse. Vaatame- kuulame.

Kena märtsikuud!

 

Vahetevahel on vahe vahel

Ehk siis- nii nagu koolid pole kõik ühe vitsaga löödud, ei ole seda ka koolisüsteemid ega ka õpetajad. Ma algul mõtlesin, et kommenteerin otse postituse alla… aga vist oleks liiga pikaks läinud. Ja las olla mul endal ka väike memo siin, kui ma mõtlema ja kõhklema hakkan.

Niisiis: mis on kool? Õppimise koht. Laiemas laastus tähendab see tervet elu kus iga uus kogemus midagi uut õppida. Kitsamalt võttes: hoone, milles sisalduvad inimesed loovad koolist kooli. Ja need inimesed on eelkõige õpetajad, nemad teavad, kuidas, miks ja milleks. Või siis ei tea. Ja see tean-ei- tea värk (loe: oskan-ei-oska) määrabki kogu kooli olemuse.

Aga  alustame algusest.  Olin vanuses 1 aasta ja 8 kuud kui alustasin oma (nagu tänapäeval öeldakse) alusharidusteed.  See juhtus Tartus, Õnne tänava lastesõimes ja hiljem jätkus Lootuse tänava lasteaias.  (te ikka sõnamaagiat märkate?)

Hiljem  jätkasin Tähe tänava muusikakoolis ja kui kooli astusin, ei olnud seal mingit pistmist õnne, lootuse ega tähtedega. Tõsi, tänapäeva mõistes tõelise tähe nime kandev nn. eliitkool ei olnud kaugeltki paha valik, koolielus leidus ka helgeid hetki… aga.

Aga seisneb selles, et lapsed on lapsed. Otsekohesed. Armsad. Õelad. Julmad. Ja kompenseerivad oma puudujääke teiste arvelt. Nii olin ka mina suht rämeda koolikiusamise objekt.  Põhikooli ajal, pean ma silmas. Põhjuseks mõningate indiviidide liigne huvi  mu eenduvate kehaosade pihta. Aga ma ei peatu sellel pikemalt. Keskkooli osa oli, vastupidiselt eelnenule, puhas paradiis. See oli  siis, kui mu tugevusi märkasid ja tunnustasid nii õpetajad kui klassikaaslased.

Minu koolilõpupäev oli päris helge, selleks ajaks olin saanud  tundma ka neid klassikaaslasi, kes päris minu inimesed polnud, aga mis seal vahet- erinevus rikastab või midagi. Ja siis…

Siis tehti mulle ühel päeval etepanek hakata töötama õpetajana. Haridus? Kes toona (90ndate alguses) sellest küsis. Hakkasin. Mõtlesin, et õpik ja löön selle lahti ja teen mis seal öeldud ja elu on lill. On ta jee.  Ja siis muidugi saabus elu vahele ja ma sain lapsed. Ja siis muutus ka maailmanägemine.

Oli  aasta 1996 ja mu vanim astus esimesse klassi. Mul oli valida waldorfkooli ja kohaliku põhikooli vahel ( viimases töötasin tol hetkel ka ise). Valisin  esimese, ühtlasi andsin nõusoleku  sealsamas koolis ka  tunde andma hakata.. Kolm ja pool aastat hiljem alustas samas waldorfkoolis ka  teine tütar.

Aga kogu selle asja vahepeal olin ma mingi valemiga suutnud suunata oma õe waldorfpedagoogi koolitusele. (ette rutates olgu öeldud, et see kool, kus tema töötab, ongi selline w- kool nagu ta olema peaks ; vihje: koht on R, P maakond).

Nii. Järgime ajajoont ja jõuame aastasse 2004. Eraelus toimunud muudatused suunasid mind siia kus ma ka praegu olen. . Aastal 2004 läksid mu jõmpsikud vastavalt 8. ja 6ndasse kassi, vanem mugul ei pidanud nimelt viimast aastat Harjumaa waldorfkoolis eriti oluliseks.  Põhikool sai lõpetet mõlemal, ja mitte just halvasti.

Järjekordne AGA. Koht, kuhu mu lapsed waldorrfkoolist tulid, on väike maakool- keskmiselt 10 õpilast klassis. Kuna seenior viimase aasta  viimases koolis maha magas, jäi ta klassikursust kordama, nagu ametlik paber väidab. Juunior alustas nimetet väikeses maakoolis haridusteed alates 6. klassist, sai väga hästi hakkama ja lõputunnistus tuli kõvasti  üle keskmise.  Aga.

Aga edasist ei olegi. Tänaseks päevaks on mõlemad leidnud oma tee, oma stiili, oma rõõmu ( ja see viimane on ÜLIM) ! Ma olen kolmekordne vanaema, esimene lapelaps astub esimesse klassi (meil siin waldorfi pole, on suurel määral vaid selle põhimõtted) ja mina saan taas uue kogemuse osaliseks- kuidas  õpetada lapselast 🙂 ( lapsed, sugulased ja muu mant on juba läbitud).

heietus läks pikaks. Aga alguse juurde tagasi tulles- tavakool? waldorfkool? Paljugi mis. Tsiteerides klassikuid-: ” Kaadrid otsustavad kõik”.  Ehk siis õpetajad. Loodetavasti suure algustähega.

 

 

Mis küll on selle meistri mõtteis…

… ehk kuidas valmistuda klassireisiks Rootsi.

EELLUGU (AMMU)

Saime juba sügisel teada, et kevadel tuleb klassiga selline põnev kolmepäevane Rootsi reis. Maksumus teada, kuupäevad teada, saab hakata valmistuma. Mis saaks olla lihtsam? Klassijuhataja poolt kogu orgunn, sina ole mees ja maksa ära, vaata, et oleks olemas kehtiv reisidokument, anna taskuraha ja muu varustus kaasa, sebi laps õigeks ajaks õigesse kohta ja tehtud ongi. Pärast võta muidugi vastu ka.

EELLUGU (KAKS KUUD TAGASI)

Laps läheb ema ja muu seltskonnaga koolivaheajaks (veebruari lõpp) Egiptimaale.  Ema hoolitseb, et lapsel oleks kehtiv reisidokument (pass) ja muu värk. Saada laps pealinna ema juurde, anna muu varustus kaasa ja tehtud ongi. Pärast võta muidugi vastu ka. Ahjaa, ja ütle emale (ema on selles kontekstis siis lapse, mitte minu oma, muidugi), et kuna lapsel aprillis Rootsi reis, siis teeme igaks juhuks nii, et pass jääb talle ja ID-kaart lapse kätte. Et igaks juhuks või nii.

Edasi. Laps tuleb Egiptimaalt tagasi ja ulatab mulle passi ja ID-kaardi. Panen need dokumendisahtlisse.

EELLUGU (NÄDAL TAGASI)

Helistame lapse emaga. Lepime kokku, et kuna mina maksin ekskursiooni, teeb tema lapsele pangakaardi ja laeb selle pisukese taskurahaga. Sula ei ole soovitatav kuna laps on äääääääääääriselt hajameelne. Mõni päev hiljem helistab lapse ema tagasi ja annab teada, et vanem vend (varasemast tuntud kui Kutt) toob pealinnast töölt tulles lapse pangakaardi meie külla (tuntud ka Saeküla nime all). Igaks juhuks lepime kokku ka plaani B- kui Kutt peaks mingil põhjusel oma ülesande unustama, rändab laps ( varasemast tuntud kui Põnn) juba teisipäevaõhtul pealinna ema juurde, saab seal kätte pangakaardi ning ema  annetab ta ise õigel ajal õiges kohas klasijuhatajale üle.

TULLES VEIDI LÄHEMALE (REEDE ÕHTU)

Saame teada, et käiku läheb plaan B. Selge, mõtle ma. Dokumendid ja riideesemed kaasa ja teisipäeval kell 17.28 pealinna suunduva bussi peale. Ahjaa, sularaha bussipileti jaoks ka. Mis saaks viltu minna (sic!)

PÜHAPÄEV

Põnn saab 14

TÄNA

Teavitan klassijuhatajat, et käiku läheb plaan B (hoiatasin teda juba eelmisel nädalal, kui ettenägelik minust!). Loen Põnnile sõnad peale: Kohe peale tundide lõppu koju, paki asjad, käi pesus, telefon laadima. Laps noogutab mõistvalt. Kell on umbes 15.05.

Kell 16.10 saabun koju. Hõikan lapsele teise tuppa küsimuse: kas telefon laeb? , saan jaatava vastuse ja toimetan edasi. Võtan kindlast kohast dokumendid. Pass ja ID-kaart. Täiesti olemas… ainult, et pass on Kuti oma ja ID-kaart (Põnni oma) aegus 2017 detsembris. Helistan lapse emale, kes kinnitab, et kehtiv (Egiptimaal käinud) pass on tema käes aga ID-kaart peaks olema lapse käes. Kamandan lapse otsima müütilist ID-kaarti ja ütlen lapse emale, et andku siis vähemalt pass kaasa, ka see on kehtiv reisidokument. Ise aga “astun nördinud pilgul tuppa” ja nõuan lapselt infot. Kiire silmahaare märkab tühjalt vedelevat seljakotti, teen karu häält, laps hakkab asju pakkima ja ID- kaarti otsima. Märkan telefoni. See seisab nukralt riiulis ja ei lae üldse.

Pärin aru.

Ma ei saa seda laadida, see on katki, teatab ta.

Ja miks mina sellest midagi ei tea?

Sellepärast, et täna läks.

Whatever.

Helistan Põnni emale ja räägin tuule suundadest. Kiire rabelemise järel saame pakitud asjad, topitud kotti ka katkise telefoni ja muud vahendid (näiteks esmaspäeval klassikaaslastele pakkumiseks mõeldud kommikoti; ta unustas.

KELL 17. 10

Lükkan Põnni uksest välja ja annan karmi käsu: vallamaja korstnal on kell, enne sa sealt ära ei tule, kui kell on 6 (igaks juhuks täpsustan, et suur seier on 12 ja väike 6 peal). Püstine kriips, saadsaaru? Ja siis ma helistan emale, et sa oled bussis.

PRAEGU

Kell on 6.02. Ootan veel 5 minutit, siis helistan.

Oeh.

 

Hiired ja tihased

Ja see pole mingi paroodiapostitus teemal “Kiired ja vihased” vaid juttu tuleb konkreetselt hiirtest ja tihastest, kes jõudumööda minu elamispinda üle võtma kavatsevad hakata.  Võtan asja kokku luulevormis (sa võid räppida, sobib küll).

Korterisse tungivad mul tihased ja hiired, 

hiired- need on vihased... ja tihased on kiired. 

Hiirte käikudest on näha riisiteraread 

(need on mustad riisiterad, söögiks pole head).

Aga tihane, va tohman, lendab otse kööki,

rabistades riiulis ta otsib veidi sööki

seda ta ei leia, jälle õue otsib teed, 

vastu külma aknaklaasi peksab pead ja peed...

Hiired ilmusid meil eesmisel aastal ka, ( kortermaja 3. korrus!) , siis kannatasin kuidagi selle krabina välja ja ise nad kuidagi kadusid, vast leidsid paremad jahimaad. Sel aastal ma nii sõber ei olnud, võtsin tarvitusele radikaalsemad abinõud. Abinõu sisse panin ebatervislikku sööki. Nüüd on juba kolmandat päeva rahu majas. Samas levib siin mingi ebatervislik ja rahurööviv odöör…  Ma tegelen sellega siis, kui a). aega saan, b); julgust saan, c). meesinimene Taanist tagasi jõuab.

Tihastega on lihtsam. Panen rõduukse tuulutusasendi peale. Sest kui uks on lahti, lendavad nad sisse, ajavad pliidikumu pealt hambaorgid maha (check!) ja nokivad plaadikooki (check!), Niisiis, rõduuks koomale ja isuäratav kraam asju kaitsvasse varju. Lihtne,

Täna  töölt tulles märkasin üht õnnetut lindu, kes oli (ma ausalt ei tea, mis valemiga) meie trepikotta pääsenud ja lõbustas end seinast – seina lendamise ja oma pisikese kere vaheldumisi vastu akent ja seina tagumisega. Akna tegin lahti ( see nõudis veidi leidlikkust, seda akent ei olnud vist maja ehitamisest saadik avatud ja lisaks oli ta (aken siis)  minu kasvust kindlasti meeter maad kõrgemal) aga välja ta igatahes sai. Nii et äkki ta edastab sõnumi: hoia siit eemale seni, kuni need tiivutud ise toitu sulle presenteerima hakkavad (linnumaja on muidugi teema igal talvel).

Aga kõigi eelduste kohaselt- tuleb külm talv.

Järeltulevad põlved

See järeltulevate põlvede värk ajas mind lapsepõlves päris ilusasti segadusse: mis mõttes nad järele tulevad, kui põlved on tegelikult nii-öelda näoga sõidusuunas? On siis jalad välja väänutatud ja tagurpidi keeratud (vt. Trebla) või kuidas see asi õieti käiski? Aeg aga andis arutust ja sain asjast aru (vt. aeg annab arutust).

Igatahes on sellest ajast, kui ma siin lehel oma märkmeid tegema hakkasin, palju  mett verre voolanud (ja- mis seal salata- mõni tõrvatilk on mõnikord ka hulgas olnud) ja hetkeseis  järeltulevad põlved Seenior (29) pluss 2 pisipõlve vanuses 6 ja 4; Juunior (26), pisipõlv vanuses 17 päeva, Kutt (21) ja Põnn (13). Pisipõlvedele pole ma veel sobivaid nimesid välja mõelnud, küll jõuab.  Nagu tähelepanelik lugeja isegi märgata võib, on reaalselt minu vastutusalas olev lapsuke veel vaid Põnn.

Põnn on (loe kõik asjad ülivõrdes) südamlik, lohakas, heatahtlik, leidlik, hajameelne, nunnu noormees.  Teda sobiks suurepäraselt iseloomustama  idanaabrikeelest pärit sõna , mis ligikaudses tõlkes tähendaks “mul on kõigest ükskõik”.  Täna aga juhtus midagi uut.

See käis nii, et liigun mina oma toast kööki (pean läbima koridori) ja seal, keset viimatimainitud ruumi, tardun poolelt sammult- odöör tahab tappa. Ja mitte mingi ebameeldiv  lemmiklooma- äparduse- hais vaid täiesti ilmselgelt meeste parfüüm.  Välgatusena tuli meelde aeg, kui Kutt tatikast noormeheks sirguma hakkas ja enne igat õueminekut end sisuliselt lõhnavee sisse uputas.

Noh, igatahes. Paotan mina siis ust ja küsin: “Kuule, Põnn, sa panid lõhna peale või? ” Tema: “Noooojah, natuke ikka”. Mina ( muigel) : “Naistes käisid või?” Tema: “Iuu, misasja, ei  käinud” (ise punane niikui peet) Mina: ” Kle alloo, ma tegin nalja” (naerame koos).

Aga eile käis esimest korda oma elus küünetangide asukohta mu käest uurimas. Mine tea, äkki läheb varsti ilma meeldetuletuseta duši alla ka… (sic!)