Lubadused on täitmiseks

ehk kuidas leida laulu “Lumine laul” nooti.

1. Ole veendunud, et sul on see noot olemas (sest sa oled seda ju näinud)
2. Ole veendunud, et see on mõnes “Laulge kaasa” köites (ja neid on sul töö juures üksjagu)
3. Loe läbi kõik laulikute sisukorrad (ei leia)
4. Korda tegevust (ikka ei leia)
5. Mine kohalikku raamatukokku ja lappa seal olevad “Laulge kaasa” väljaanded läbi
6. Saa aru, et sul ikka ei ole kõiki eelnimetatud teoste osi (sic!, aga laulu ikka ei leia)
7. Palu kohaliku raamatukoguhaldja abi, hea inimene sukeldub raamatukogude kataloogide sügavusse
8. Jõua arusaamisele, et nimetatud laul pole ilmunud üheski “Laulge kaasa” väljaandes
9. Kõrvalise abiga (vt. p. 7) leia vajalik teos ja veendu, et seda kohalikus raamatukogus pole
10. Kõrvalist abi kasutades võta ühendust naaberküla raamatukoguga, kus vajalik teos leidub
11. Saa naaberküla raamatukogust endiselt kõrvalist abi kasutades pildid vajalikest nootidest.

NII LIHTNE SEE OLIGI!

Panen siia oma otsingu tulemused, siis ei pea keegi enam mitut sammu läbima.

Õunakook mitteoskajatele

Mingil ürgajal sai poest kaasa haaratud Brownie pakike. Mitte et seda nüüd eriti keerukas ise teha oleks aga no kui asi kodus olemas, siis milleks ise mõelda, tee nagu juhend õpetab. Pakk siis selline:

Novott, iizi- briizi, teeme ära. Ma veel mõtlesin , et millise vormi ma nüüd otsima pean… aga ei. Vorm oli pakendis ise olemas. Mingi selline rasvasem papilaadne toode. Meesinimene voltis ilusti kokku teise. Minu asi oli taigen koostada. Manuaali järgi läks sisse 100 grammi võid, üks kanamuna ja 125 ml vett. (Loetelust 1. ja 3. käisid tunde järgi, et siis kui muna ja või on sisse segatud, siis lisa vett kuni taigen välja näeb nagu väga paks hapukoor). Ja mis sa veel sügisilmadest tahad- uha õunu juurde. Vorm ei kärsanud, kook sai valmis ja söödi ära ka. Kiideti ka. Ma nüüd ei teagi mida konkreetselt- oskuslikku shoppamist, head jäätisevalikut või olen ma ise lihtsalt nunnu 🙂

Praktilisema poole pealt ehk vajatakse itiabi

Kõik inimesed kellel on olemas gmail ja sellega seonduv google account… loe edasi, teistele ei paku huvi.

Kõik inimesed, kellel on olemas gmail ja sellega seonduv google account ja sul tekkis mingil hetkel vajadus oma google account nime muuta…. loe edasi, teistele ei paku huvi.

Nime sain ise muudetud. Nüüd tahan muuta ka google accountiga seonduvat gmail aadressi. Mis ma nüüd tegema pean? Räägin otsast ära.

Näide. Gmail account ja post oli ntx mari.maasikas/ät/gmail.com. Nüüd on mu nimi Mari Mustikas. Kui liginen oma postkastile on aadress endiselt mari.maasikas/ät/gmail.com, ehkki nime näitab Mari Mustikas.

Küsimus- kuidas toimida? Kas luua uus gmail (no see mustikaga) ja seega luua uus gmail konto? või annab kuidagi lihtsamalt perenime vahetamine gmaili aadressil siis? Heeelp 🙂

uskumatu

Mul tuli isegi mu vana parool meelde, olgugi, et viimasest kirjutisest on möödas üle kahe aasta- Ilmselgelt on vahepeal merre voolanud palju vett, ohtlikke jäätmeid ja verd. Mingil ajal sada aastat tagasi oli blogimine mu lemmikteema. On päris palju põhjuseid, miks pole siin vahepeal kaasa rääkinud. Üks ja peamine põhjus on see: elu tuleb vahele. Ja et veidi selgust tuua peab alustama algusest. Nagu me kõik teame algab pedagoogiline poeem septembris ja lõpeb augusti lõpus. Viimased kaks aastat võib ses osas muidugi korstnasse kirjutada…

Aga alustame aastakokkuvõttega, küsimused laenasin priimula blogist. Et siis september 2021 kuni siiani.

Mida sa tegid aastal 2021, mida sa varem teinud pole?

Pettunud mõnes inimeses, tööalases mõttes.

Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?

Ma ei anna lubadusi. Pole kindel, et suudan neist kinni pidada.

Kas keegi su lähedastest sai lapse?

Jaa, õepoeg.

Kas keegi su lähedastest suri?

Jah. Kaotasin oma täisvaktsineeritud isa covidile 18. veebruaril ja olin sunnitud oma armsa sõbrakese (koer) eutaneerima 7. juunil (melanoomkasvaja suulaes)

Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2022, mida sul 2021. aastal ei olnud?

Ütleks niimoodi, et 2021 oli mul oluliselt rohkem kindlustunnet, äkki 2023 asi paraneb? (naerukoht)

Milliseid riike sa külastasid?

Eesti, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Rootsi

Milline 2022. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?

21.06.2022. Abiellusin. Lihtne ju.

Mis oli su selle aasta suurim saavutus?

Terve mõistuse säilitamine. Ilmselt ka taas kord üliõpilaseks hakkamine.

Mis oli su suurim ebaõnnestumine?

Enese mittereklaamimine. Olen nüüdseks aru saanud, et tagasihoidlikus pole enam voorus.

Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?

Covid, ofkoors. Olles vaktsineeritud muidugi.

Mis oli parim asi, mille ostsid?

Korter kus elan. Enne oli see KOV omandis.

Kelle teod väärisid tunnustust?

Siin ma jään lausa mõttesse. Aga mu meesinimene on kindlasti üks neist.

Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?

Mõne kolleegi.

Millele kulus enamik su rahast?

Elamisele.

Mis sind väga-väga-väga elevile ajas?

Info ülikooli sissesaamise kohta ja muidugi perekonnanime muutumine

Milline laul jääb sulle alati 2022. aastat meenutama?

Pole vist päris laul. Pmst on see Dvorzaki sümf “Uuest maailmast” 4. osa Going home. Kui kedagi huvitab, saadan lingi.

Mis jääb sulle alati 2022 aastat meenutama?

Kõik eelpool kirjeldatud pluss tunne kuidas sulle töökohal (17 aastat) nuga selga löödi ja sedasama nuga veel ringi keerati. Mul on tunne, et sel noal olid veel mingid kidad ka küljes.

Mis oli parim raamat, mida lugesid?

Maeve Binchy “Süüta pennine küünal “

Mis oli sellel aastal su lemmikfilm?

Ärge nüüd minestage… “Kratt”

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Ebaõiglusele vastu hakanud selmet kuulata teemat “nüüd on nii, et…”

Kas sa armusid kellessegi ?

See on lihtne, juba 13 aastat olen oma abikaaa pihta päris palju armunud

Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?

Jääb mu enda teada. Ei vihka, olen pettunud.

Mida sa tahtsid ja said?

Teist perekonnanime. Sain.

Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?

Sain 56, ei mäleta kuidas möödus. Järelikult polnud mingi teemapidu vaid niisama õhtune istung

Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?

Alar Karis

Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?

Pikk jutt. Autojuhtimisoskus ilmselt. Juhilube ei tee iial ära, teooria olen kindel et vähemalt 95 prossa saan,,, aga kui sõiduks läheb,,, kamoon ma panen silmad kinni ka siis kui mu mees teisest autost mööda sõidab. Maanteeidikaid on minutagi palju.

Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?

Vastan aasta pärast

Mis sind mõistuse juures hoidis?

Ma ausalt ei tea. Pole ka kindel, et olen mõistuse juures.

Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:

samas kaalus, kindlasti kurvem tööelus , kindlasti häppim eraelus. Vaesem ka kui rahast rääkida.

Viimane küss oli Priimulal õppetunni kohta. See on lihtne. Sa Ei Pea Kõigile Meldima. Ole Kes Oled.

Kerge öelda…

No näed siis. Või ei.

Ega ma vist enne rahu ei saa kui selle, mis meelel ka välja räägin. Igatahes.

Juhtus nii.

Suur osa minu tutvusringkonnast kasutab FB lehekest ja sealhulgas on liitunud erinevate gruppidega. Suur osa gruppidest millega ise liitunud olen kätkeb sarnaste huvidega inimesi. Loogiline on ju see, et  kui  grupis tõstatatud teemal keegi midagi küsib siis inimesele ka vastatakse. Nii ka mina. Tekkis toidugrupis teema mädarõikavõide  asjus (väga maitsev võie, muuseas) ja ma rääkisin paari lausega ning saatsin ka videolingi. Küsija palus seepeale kirjeldust . Seepeale uurisin veidi  asja ning sain teada, et küsija konkreetselt ei näe. Andsin siis oma parima, et kirja panna, kuidas ja mida. Loodan, et tal oli sellest abi.

Läheme nüüd veidi ajas tagasi.

Juhtus selline lugu, et mu kotkasilmad ähmastusid. Sain prillid, teised ja kolmandadki- abi polnud.

Või noh, alguses oli aga… seni kuni sattusin asjaliku arsti juurde, kes teatas konkreetselt: teil siin on hallkae (ei mäleta meditsiiniterminoloogiliselt kuidas see kõlas) ja teie variandid on järgmised : a). Ostad mingid asjad ja maksad opi ja kunagi elus ei pea enam muretsema nägemise pärast, kokku umbes 2500 või b). passid poolteist aastat järjekorras, haigekassa rahadega saab asi korda aga lugemiseks vajad prille  elu lõpuni.

Valisin variandi a. Sain parema silma korda, selle nägemine on nüüd viimase kontrolli käigus +o,5. Ostsin välja ka vasaku tagavarasilma… ja siis läks asi hapuks. Kopsupõletikule järgnes puukborrelioos, siis mingi viirus veel (köhida ei tohi) ja kõige krooniks meie korontšik. Ja nii ma siin siis olengi, juhtsilm paksus udus, teine üritab mõlema eest töö ära teha.Ah jaa, vahepeal muidugi see error ka, et meesinimene nikastas selja ära ja on veits invaliid nii et minu palgast me siin siis püüame elada.

Aga see selleks.

Nagu juba enne öeldud tuli FB grupis vajadus kirjeldada toimingut inimesele, kes päriselt ei näe. Midagi. Kohe mitte midagi. Ma andsin endast parima toimingut kirjeldades ja jäin siis mõtlema- miks mitte teha veel selliseid kirjeldusi? Linti lugedes, näiteks? Või siis enda peal katsetades seotud silmadega ja pärast üle kontrollides? No et äkki saan abiks olla?

Abivalmidusest tulvil südamega lõin taas google otsingusse sõna “kirjeldustõlge”. Hea, et mu abivalmidusest tulvil süda sealsamas ei seiskunud. Ei ma saan aru küll, et see 600 raha pole nii hull teema koolitajatele ega firmajuhtidele… a kui ma teeks asja enesele selgeks ja aitaks hiljem tasuta? Ja kui mul seesinane raha oleks välja käia  siis oleks ma ammu mõlemast silmast nägija ning ma ei mõtlekski sel teemal kaasa enam? Kas mõni kõrgemalseisev ametnik peaks jalaluud katki kukkuma, et kaldteedega ligipääs oleks igale poole tagatud? Või midagi veel hullemat?Tšort poberii požaalusta, nagu ütleb üks legendaarne karakter ühes väikelinna seebiooperis…

Aga jah, sain hetkel südamelt ära köhitud. Mis selle mõte oli- märgakem teisi enda ümber. Märgakem neid, kes vajavad abi ja proovigem aidata neid nii, et nende arvelt ei rikastu (st.mitte meie konkreetselt, ma ei arva , et mõni dalmaatsiakoertest siia lugema satub). Ja  mäletagem seda, et iga elu loeb. Seni kui seda on.

Uued teadmised ühiskonnaõpetuses

Küsimus ühiskonnaõpetuse kontrolltöös:

K: Kuidas moodustatakse valitsus? Mida tähendavad mõisted koalitsioon ja opositsioon?

V: Koalitsioon on need, kes moodustavad valitsuse, opositsioon on need, kes selles läbi kukuvad.

Pilt internetist.

Loo moraal

Käimas on 6. klassi ajalootund ning jutt käib kreeka tragöödiatest.

Õpetaja: … ja kuna tragöödiate sisu põhines müütidel ning seda, millest rääkisid müüdid, see oi kõigile juba ammu teada, siis oli ka see ette teada, millega lugu lõpeb.  Niisiis pöörati tähelepanu hoopis teistele asjadele: näidati eriti ilmekalt  peategelase kannatusi ja  rõhutati seda, mis on loo moraal.

Oskar: Issand, kuidas ma vihkan seda sõna- moraal! Mu ema  loeb mulle  igal õhtul moraali!

Õpetaja: Noh aga sa ütle talle: ära mulle täna moraali loe, tee niisama etteheiteid.

Oskari silmad löövad särama: Vot just! Täiega hea mõte! Täna nii teengi!

Markus: (kõrvalt väga filosoofilise hääletooniga) Mis vahet selles on kui ta su niikuinii koduaresti paneb…

____________________________________________________________________________

Ehk kuidas see Toots nüüd Kiirele ütleski: tegid mis sa tegid, aga tappa sa saad…

Kui ma ükskord pensionile jään…

Kui ma ükskord pensionile jään, siis ma kirjutan raamatu. Vot nii. Selline mõte tuli täna.  See muidugi ei juhtu veel niipea, tänase seadusandluse kohaselt mitte enne kümmet aastat… aga noh, plaani pidada võib ju ikka.  Raamatu pealkirjaks panen “Kirjand vabal teemal”. Või on sellenimeline  teos juba ilmunud? Kusagilt nagu koidaks. Muidugi kui minu pensioni saabumisele järgnevatel aastatel veel üldse keegi raamatuid loeb.

Raamatut  (mille pealkirja juba eelnevalt mainisin) alustan sõnadega “See juhtus päikesepaistelisel märtsikuu teisel päeval 2020 issanda aastal. ” Raamat saab olema täis sõnaseletusi (vt. raamatu lõpus) ja joonealuseid märkusi mille järel märge (toim.). See tähendab toimetaja märkust, mis tähendab vist taas seda, et ise tuleb toimetada ja ära seletada viimane kui üks  lugejale arusaamatu sõna. Näiteid on palju. Kui kirjutada koolielust siis klassipäevik, pioneerikoondus, maastikumäng; eraeluliste seikade osast vast toidutalongid, SARS, erikool.  Täiesti vabalt võib juhtuda, et ongi pool lehekülge juttu ja teine pool joonealuseid märkuseid.  Kusjuures siis tekstifondi suurus peaks olema vähemalt 14  ja kommentaaridel 8. Aga kuna nii väikeses kirjas keegi midagi lugeda ei viitsi , siis võib viimased ära jätta. Muidugi ei saa siis järeltulevad põlved  pooltest sõnadest aru.  Äkki guugeldavad?  A miks nad peaks?

A miks ma üldse peaks kirjutama? Sest. Sest  ma olen hästi suurel määral kirjasõna usku. Mis kord üles tähendatud, see ei pea kaotsi minema mitte. Ma olen siin blogis korra varem kirjutanud oma Taadist  .  Meie seast lahkus ta aastal 1985, tema märkmed said raamatuks mõned aastad tagasi.  Elusaatused on erinevad, nagu me kõik teame. Mu mõlemad tütred on lõpetamas õhtukooli (saatuse irooniana noorem enne). Kohustusliku teemana pidi laps siis tegema ajaloos juttu 1941 aasta küüditamisest ja kirjanduses  läbi lugema elulooraamatu. Tegi siis selle esimese punkti ära ja järgnevalt neelas raamatu alla.  Ja kommentaar kõlas: ” Oleks ma taadi raamatut enne lugenud, oleks ma asju hoopis teisest vaatenurgast käsitlenud”. Mis ongi nii- isiklik suhe loetuga annab asjale uue mõõtme.

Taat kirjutas memuaare sest ajast saadik kui ta Siberimaalt tagasi tuli, lõpetas selle siis, kui enam ei suutnud, seetõttu on seal ka mõni kronoloogiline viga (nt. tema esimese lapselapse, s. t. minu sünnikuu osas (millega mälestuste maa ka lõpu saab)). Ma mõtlen,  et äkki mu järeltulevad põlved (ära püüa seda kujutleda kui oksümooronit) tahavad ka äkki teada mis sai edasi.  Aastast 1966 kui lahkus minu vanaema Amilde- Leontine Nipsust ja sündisin mina. Nüüdseks on sellest kohe 54 aastat möödas. Mu elu pole olnud pooltki nii kirev (olgugi, et värve jagub) ja mitte sajandikkugi nii vaevarikas, eriti lugedes eelpoolmainitud memuaare.  Nii et äkki on see mu püha kohus oma raamat kirjutada, lihtsalt võrdlemise mõttes?

Aeg annab arutust, nagu öeldakse. Vaatame- kuulame.

Kena märtsikuud!

 

Vahetevahel on vahe vahel

Ehk siis- nii nagu koolid pole kõik ühe vitsaga löödud, ei ole seda ka koolisüsteemid ega ka õpetajad. Ma algul mõtlesin, et kommenteerin otse postituse alla… aga vist oleks liiga pikaks läinud. Ja las olla mul endal ka väike memo siin, kui ma mõtlema ja kõhklema hakkan.

Niisiis: mis on kool? Õppimise koht. Laiemas laastus tähendab see tervet elu kus iga uus kogemus midagi uut õppida. Kitsamalt võttes: hoone, milles sisalduvad inimesed loovad koolist kooli. Ja need inimesed on eelkõige õpetajad, nemad teavad, kuidas, miks ja milleks. Või siis ei tea. Ja see tean-ei- tea värk (loe: oskan-ei-oska) määrabki kogu kooli olemuse.

Aga  alustame algusest.  Olin vanuses 1 aasta ja 8 kuud kui alustasin oma (nagu tänapäeval öeldakse) alusharidusteed.  See juhtus Tartus, Õnne tänava lastesõimes ja hiljem jätkus Lootuse tänava lasteaias.  (te ikka sõnamaagiat märkate?)

Hiljem  jätkasin Tähe tänava muusikakoolis ja kui kooli astusin, ei olnud seal mingit pistmist õnne, lootuse ega tähtedega. Tõsi, tänapäeva mõistes tõelise tähe nime kandev nn. eliitkool ei olnud kaugeltki paha valik, koolielus leidus ka helgeid hetki… aga.

Aga seisneb selles, et lapsed on lapsed. Otsekohesed. Armsad. Õelad. Julmad. Ja kompenseerivad oma puudujääke teiste arvelt. Nii olin ka mina suht rämeda koolikiusamise objekt.  Põhikooli ajal, pean ma silmas. Põhjuseks mõningate indiviidide liigne huvi  mu eenduvate kehaosade pihta. Aga ma ei peatu sellel pikemalt. Keskkooli osa oli, vastupidiselt eelnenule, puhas paradiis. See oli  siis, kui mu tugevusi märkasid ja tunnustasid nii õpetajad kui klassikaaslased.

Minu koolilõpupäev oli päris helge, selleks ajaks olin saanud  tundma ka neid klassikaaslasi, kes päris minu inimesed polnud, aga mis seal vahet- erinevus rikastab või midagi. Ja siis…

Siis tehti mulle ühel päeval etepanek hakata töötama õpetajana. Haridus? Kes toona (90ndate alguses) sellest küsis. Hakkasin. Mõtlesin, et õpik ja löön selle lahti ja teen mis seal öeldud ja elu on lill. On ta jee.  Ja siis muidugi saabus elu vahele ja ma sain lapsed. Ja siis muutus ka maailmanägemine.

Oli  aasta 1996 ja mu vanim astus esimesse klassi. Mul oli valida waldorfkooli ja kohaliku põhikooli vahel ( viimases töötasin tol hetkel ka ise). Valisin  esimese, ühtlasi andsin nõusoleku  sealsamas koolis ka  tunde andma hakata.. Kolm ja pool aastat hiljem alustas samas waldorfkoolis ka  teine tütar.

Aga kogu selle asja vahepeal olin ma mingi valemiga suutnud suunata oma õe waldorfpedagoogi koolitusele. (ette rutates olgu öeldud, et see kool, kus tema töötab, ongi selline w- kool nagu ta olema peaks ; vihje: koht on R, P maakond).

Nii. Järgime ajajoont ja jõuame aastasse 2004. Eraelus toimunud muudatused suunasid mind siia kus ma ka praegu olen. . Aastal 2004 läksid mu jõmpsikud vastavalt 8. ja 6ndasse kassi, vanem mugul ei pidanud nimelt viimast aastat Harjumaa waldorfkoolis eriti oluliseks.  Põhikool sai lõpetet mõlemal, ja mitte just halvasti.

Järjekordne AGA. Koht, kuhu mu lapsed waldorrfkoolist tulid, on väike maakool- keskmiselt 10 õpilast klassis. Kuna seenior viimase aasta  viimases koolis maha magas, jäi ta klassikursust kordama, nagu ametlik paber väidab. Juunior alustas nimetet väikeses maakoolis haridusteed alates 6. klassist, sai väga hästi hakkama ja lõputunnistus tuli kõvasti  üle keskmise.  Aga.

Aga edasist ei olegi. Tänaseks päevaks on mõlemad leidnud oma tee, oma stiili, oma rõõmu ( ja see viimane on ÜLIM) ! Ma olen kolmekordne vanaema, esimene lapelaps astub esimesse klassi (meil siin waldorfi pole, on suurel määral vaid selle põhimõtted) ja mina saan taas uue kogemuse osaliseks- kuidas  õpetada lapselast 🙂 ( lapsed, sugulased ja muu mant on juba läbitud).

heietus läks pikaks. Aga alguse juurde tagasi tulles- tavakool? waldorfkool? Paljugi mis. Tsiteerides klassikuid-: ” Kaadrid otsustavad kõik”.  Ehk siis õpetajad. Loodetavasti suure algustähega.

 

 

Mis küll on selle meistri mõtteis…

… ehk kuidas valmistuda klassireisiks Rootsi.

EELLUGU (AMMU)

Saime juba sügisel teada, et kevadel tuleb klassiga selline põnev kolmepäevane Rootsi reis. Maksumus teada, kuupäevad teada, saab hakata valmistuma. Mis saaks olla lihtsam? Klassijuhataja poolt kogu orgunn, sina ole mees ja maksa ära, vaata, et oleks olemas kehtiv reisidokument, anna taskuraha ja muu varustus kaasa, sebi laps õigeks ajaks õigesse kohta ja tehtud ongi. Pärast võta muidugi vastu ka.

EELLUGU (KAKS KUUD TAGASI)

Laps läheb ema ja muu seltskonnaga koolivaheajaks (veebruari lõpp) Egiptimaale.  Ema hoolitseb, et lapsel oleks kehtiv reisidokument (pass) ja muu värk. Saada laps pealinna ema juurde, anna muu varustus kaasa ja tehtud ongi. Pärast võta muidugi vastu ka. Ahjaa, ja ütle emale (ema on selles kontekstis siis lapse, mitte minu oma, muidugi), et kuna lapsel aprillis Rootsi reis, siis teeme igaks juhuks nii, et pass jääb talle ja ID-kaart lapse kätte. Et igaks juhuks või nii.

Edasi. Laps tuleb Egiptimaalt tagasi ja ulatab mulle passi ja ID-kaardi. Panen need dokumendisahtlisse.

EELLUGU (NÄDAL TAGASI)

Helistame lapse emaga. Lepime kokku, et kuna mina maksin ekskursiooni, teeb tema lapsele pangakaardi ja laeb selle pisukese taskurahaga. Sula ei ole soovitatav kuna laps on äääääääääääriselt hajameelne. Mõni päev hiljem helistab lapse ema tagasi ja annab teada, et vanem vend (varasemast tuntud kui Kutt) toob pealinnast töölt tulles lapse pangakaardi meie külla (tuntud ka Saeküla nime all). Igaks juhuks lepime kokku ka plaani B- kui Kutt peaks mingil põhjusel oma ülesande unustama, rändab laps ( varasemast tuntud kui Põnn) juba teisipäevaõhtul pealinna ema juurde, saab seal kätte pangakaardi ning ema  annetab ta ise õigel ajal õiges kohas klasijuhatajale üle.

TULLES VEIDI LÄHEMALE (REEDE ÕHTU)

Saame teada, et käiku läheb plaan B. Selge, mõtle ma. Dokumendid ja riideesemed kaasa ja teisipäeval kell 17.28 pealinna suunduva bussi peale. Ahjaa, sularaha bussipileti jaoks ka. Mis saaks viltu minna (sic!)

PÜHAPÄEV

Põnn saab 14

TÄNA

Teavitan klassijuhatajat, et käiku läheb plaan B (hoiatasin teda juba eelmisel nädalal, kui ettenägelik minust!). Loen Põnnile sõnad peale: Kohe peale tundide lõppu koju, paki asjad, käi pesus, telefon laadima. Laps noogutab mõistvalt. Kell on umbes 15.05.

Kell 16.10 saabun koju. Hõikan lapsele teise tuppa küsimuse: kas telefon laeb? , saan jaatava vastuse ja toimetan edasi. Võtan kindlast kohast dokumendid. Pass ja ID-kaart. Täiesti olemas… ainult, et pass on Kuti oma ja ID-kaart (Põnni oma) aegus 2017 detsembris. Helistan lapse emale, kes kinnitab, et kehtiv (Egiptimaal käinud) pass on tema käes aga ID-kaart peaks olema lapse käes. Kamandan lapse otsima müütilist ID-kaarti ja ütlen lapse emale, et andku siis vähemalt pass kaasa, ka see on kehtiv reisidokument. Ise aga “astun nördinud pilgul tuppa” ja nõuan lapselt infot. Kiire silmahaare märkab tühjalt vedelevat seljakotti, teen karu häält, laps hakkab asju pakkima ja ID- kaarti otsima. Märkan telefoni. See seisab nukralt riiulis ja ei lae üldse.

Pärin aru.

Ma ei saa seda laadida, see on katki, teatab ta.

Ja miks mina sellest midagi ei tea?

Sellepärast, et täna läks.

Whatever.

Helistan Põnni emale ja räägin tuule suundadest. Kiire rabelemise järel saame pakitud asjad, topitud kotti ka katkise telefoni ja muud vahendid (näiteks esmaspäeval klassikaaslastele pakkumiseks mõeldud kommikoti; ta unustas.

KELL 17. 10

Lükkan Põnni uksest välja ja annan karmi käsu: vallamaja korstnal on kell, enne sa sealt ära ei tule, kui kell on 6 (igaks juhuks täpsustan, et suur seier on 12 ja väike 6 peal). Püstine kriips, saadsaaru? Ja siis ma helistan emale, et sa oled bussis.

PRAEGU

Kell on 6.02. Ootan veel 5 minutit, siis helistan.

Oeh.