Järeltulevad põlved

See järeltulevate põlvede värk ajas mind lapsepõlves päris ilusasti segadusse: mis mõttes nad järele tulevad, kui põlved on tegelikult nii-öelda näoga sõidusuunas? On siis jalad välja väänutatud ja tagurpidi keeratud (vt. Trebla) või kuidas see asi õieti käiski? Aeg aga andis arutust ja sain asjast aru (vt. aeg annab arutust).

Igatahes on sellest ajast, kui ma siin lehel oma märkmeid tegema hakkasin, palju  mett verre voolanud (ja- mis seal salata- mõni tõrvatilk on mõnikord ka hulgas olnud) ja hetkeseis  järeltulevad põlved Seenior (29) pluss 2 pisipõlve vanuses 6 ja 4; Juunior (26), pisipõlv vanuses 17 päeva, Kutt (21) ja Põnn (13). Pisipõlvedele pole ma veel sobivaid nimesid välja mõelnud, küll jõuab.  Nagu tähelepanelik lugeja isegi märgata võib, on reaalselt minu vastutusalas olev lapsuke veel vaid Põnn.

Põnn on (loe kõik asjad ülivõrdes) südamlik, lohakas, heatahtlik, leidlik, hajameelne, nunnu noormees.  Teda sobiks suurepäraselt iseloomustama  idanaabrikeelest pärit sõna , mis ligikaudses tõlkes tähendaks “mul on kõigest ükskõik”.  Täna aga juhtus midagi uut.

See käis nii, et liigun mina oma toast kööki (pean läbima koridori) ja seal, keset viimatimainitud ruumi, tardun poolelt sammult- odöör tahab tappa. Ja mitte mingi ebameeldiv  lemmiklooma- äparduse- hais vaid täiesti ilmselgelt meeste parfüüm.  Välgatusena tuli meelde aeg, kui Kutt tatikast noormeheks sirguma hakkas ja enne igat õueminekut end sisuliselt lõhnavee sisse uputas.

Noh, igatahes. Paotan mina siis ust ja küsin: “Kuule, Põnn, sa panid lõhna peale või? ” Tema: “Noooojah, natuke ikka”. Mina ( muigel) : “Naistes käisid või?” Tema: “Iuu, misasja, ei  käinud” (ise punane niikui peet) Mina: ” Kle alloo, ma tegin nalja” (naerame koos).

Aga eile käis esimest korda oma elus küünetangide asukohta mu käest uurimas. Mine tea, äkki läheb varsti ilma meeldetuletuseta duši alla ka… (sic!)

 

Ema hellad käed

Täna läks meesinime (taas) välismaatööle ja niisiis laman ma siin ja vaatan arvutist igasugust kergemat jama. Elamine tahaks koristamist… aga ma ei saa, sest päeval, mil keegi kuhugi kaugemale kodust läheb  ei koristata, muidu ei tule mineja tagasi. Te ju kõik teete nii?

Mingil  veidral põhjusel jäin oma kätt jõllitama (just jõllitama, mitte imetlema, mu käed pole elu sees maniküüri näinud). Ja tuli meelde…

Ma olin äkki mingi  13 või 14 aastat vana, kui küsisin oma ema käest, et miks ta käed nii soonilised on. Taktitundeline, indeed.  Emme oli selleks ajaks varastes neljakümnendates  (juulis k.a. sai 80) ja minu jaoks olid need käed toona juba väga kortsus ja kulunud. Mismõttesnagu. Emme on eluaeg kandnud sõrmuseid nr 16, maniküür  korras,  küüned jerge laki all, kõik majapidamistööd tegi ise. Ja ilmselgelt ei olnud 70ndate lõpus ja 80ndate alguses selliseid hõlpu andvaid masinaid nagu nüüd…

Kui ma Suurde Linna haridust omandama läksin ja nädalavahetustel kodus käisin, tõmbas ta alati põrandad üle veel sel ajal, kui ma enne Suurde Linna taas lahkumist kodus olin, sest pärast enam ei tohtinud (vt. 1 lõik)  ja see ei käinud mitte nii, et haaran panipaigast aurumopi ja majandan kogu teema kahe minutiga ära. See oli ikka ämbri ja vanade dressipükste teema. Kogu see väänamine ja loputamine ja muu kraam mida isegi näiteks trepikoda pestes kogema pidin.

Kuhu ma selle jutuga nüüd siis jõuda tahtsin? Tegelikult mitte kuhugi. Lihtsalt . Panin kirja. KUI palju lihtsam on elu praegu võrreldes eelnevaga, mina olen ka veel sellest põlvkonnast, kes  tittede marlimähkmeid kraanikausis lobistas (ah mis ma ajan, teise lapse ajaks oli mul juba pesumasin Maljutka.

Mida ma öelda tahan?

Arvatavasti seda, et

  1. Ärge mõistke hukka inimeste välimust, mõistke inimesi
  2. Mugavus ei ole garanteeritud
  3. Kui tänapäeva naiselt mugavused ära võtta, oleme kõik samal pulgal
  4. (last, but not  least) hoidu isiklikest märkustest!!!

Häshtääg loll laps 😀

 

Minu uus võlukott

Mulle meeldivad kotid. Kandekotid või käekotid või muud sellised tooted. Kilekotte ma silmas ei pea siinkohal. Üldiselt ideaalis peavad need olema märsilaadsed tooted ja mahutama eluks vajalikku kraami, mida rohkem, seda parem. Eriti suviti, kus võib juhtuda, et hommikul lähed välja ja pole teada, kas sa ööseks ka koju jõuad. Niisiis peab kott mahutama lisaks kõigele muule ka veepudelit, koeratoitu, ujumisriideid, sööki- jooki, ravumeid… noh, igatahes palju asju.  Nii hästi peab mahutama, et kui meesinimene küsib: kuule, ega su võlukotis kogemata seda- ja seda ei ole, siis loomulikult seal on. Ikka seda- ja seda. Ja teist ja kolmandat ka.

Täna oli mul asja maakonna pea- alevisse. Asjad aetud, läksin poodlema. Ühe teisekäepoe riiulilt hõikas mind üks märss. See:

IMG_20180622_162848[1]

Võtsin ta kaasa, jätsin neli raha asemele ja tulin ära. Külastasin ka kaubamduskeskust nimega “Selver”. Sealt tahtsid veel palju asju minuga kaasa tulla. Tulidki.

Siis läks kiireks , sest et liinibuss ja see ei oota. Jõudsin. Bussis avastasin, et kilekott, mis kraami tassis, oli praktiliselt  ribadeks (teravad nurgad ja muud mõnusad pakendid). Bussis oli aega, hakkasin kilekotitäit kraami vennalikult jagama enda käekoti ja võlukoti vahel. Ära mahtus. Kodus selgus, et võlukotist väljusid järgmised esemed:

 

IMG_20180622_162952[1]

Lisaks veel kaks kokanuga, rull prügikotte ja A4 formaadis paberimapp. Juhin tähelepanu, et mahlapakid on 2- liitrised.

Nii mahukat võlukotti  mul veel olnud ei olegi. Tunnen juba ette, et meid ootab tore suvi.

Kuulutus, kuulutus…

Kui keegi veel nii pika aja tagant siia lugema satub ja näeb seda, mida mul öelda on ja teab kedagi, kes teab kedagi, kes teab kedagi jne…

Ühesõnaga: otsitakse õpetajat. Inglise keele oma. Õpetama ei peaks linnas, töökohaks oleks väike maakoht. Soovitavalt täiskoormusega. Elamiseks antakse korter.

14 aastat tagasi olin mina üks neist, kes sellise kuulutuse peale reageeris (ametikoht oli teine). Ja etskae, siia ma jäin. Juhtus olema õige aeg, õige koht ja elumuutus ja nii ta läks.

Ühesõnaga- kui kedagi huvitab, jäta e-mail ja ma annan täpsemaid vihjeid.

Head

Alustame siis heade soovidega uueks aastaks kõigile (ja ärgu kellelegi tehtagu liiga). Ma  isegi ei nimeta end enam blogijaks- mis sorti blogija see on, kes kaks- kolm korda aastas postitab, mh, ah?

Igatahes, igatahes… mind inspireeris see  Tegelinski jutt (vt. viimane lõik) raamatutest.  Ma  arrrrrmastan raamatuid! Jutukaid, noodiraamatuid, teatmeteoseid, kokaraamatuid… ainult anna kätte. Ja niisiis siinkohal  tekkiski mõte. See kõlab nii: kui sul on kodus raamat mida sa ise ei kasuta/ei vaja/sul on neid mitu- saada mulle.  Ma saadan midagi vastu ka (mitte vaid mõttelisi häid soove, midagi isiklikumat ja las jääda sulle see üllatusmoment ses osas, mille ma teele lähetan. Võid ka muidugi ise öelda, mis sorti vastuasja soovid. Nii, et kui oled siin (arvatavasti) enne lugemas käinud, siis (arvatavasti) ka tead, mis sorti inime ma olen ja mida ma häämeelega loeks, eeldusel, et seda raamatut mu kogus veel ei ole  . Ütle, kui  sul mõte tekkis.

Seniks aga- olge hoitud.

Sada protsenti paranormaalne

Sihuke lugu.

Tõestisündinud, kusjuures.

Oli vaja igapäevaseks kasutamiseks mul musta värvi tintekaid, soovitavalt 0,7 . Üks oli olemas ja igapäevatöös kasutuses… aga ennäe, otsa sai. Mõtlesin siis mina kolkaelanikuna, et kui satun Suurde Kaubanduskeskusesse- hangin ära ja kohe mitu. Ootasin vaid sobivat juhust. Juhus saabus, kui  õpside ainesektsiooni viljaka töö tulemusena sai ette võetud ERM’i külastus (soovitan) ja seejärel  vaba aeg Lõunkeskuses (lõpetage see ümberehitus ära, siis soovitan).  Igatahes külastasin ma nimetatud vabal ajal Lõunakeskuse Apollot ja skoorisin soovitud tintekad.  Igasogast muud manti skoorisin ka. Tiigrist ja Maksist ja Rademarist ja.

Aga.

Koju jõudes ja asju lahti pakkides ei olnud tintekaid olemas. Kogu muu kraam- ofkoors. oli olemas Keerasin kõik märsid tagurpidi- ei midagi. Leppisin tõigaga, et jäid need kirjutusvahendid minust  Apollo letile ja värki.

Edasi

Mingil hetkel tundus mulle, et  mu kalasabamustriga riidest kott vajab pesemist. Niisiis tühjendasin kõik sisemised ja välimised sahtlid (leidsin  ammukadunud pärlkõrvarõnga ka)

Ilus ja puhas kott sai. Retriiverikarvavaba ka.

Komplekteerisin koti uuesti. Nagu ikka siseharjunud kommete kohaselt: paberid mapiga  kotis, kosmeetika koti sisetaskus, võtmed  trukiga välitaskus, Kaks pisikest lukuga välitaskut hängisid niisama, ühes neist oli minu teada helkurriba ja teise hügieeniline huulepulk

Vähemalt nii ma arvasin. Täna umbes kellaneljapaiku (loe: 16) kaevasin läbi kõik kotisahtlid sentide  otsinguil (Põnni  klassiõhtu)..

Kaks tundi hiljem  oli  piiiiiiiiiiiiiisikes tühjas  kotitaskus korraga need kolm tintekat mis ma 10 11 2016 Tartu  Lõunakeskuse Apollost ostsin.

************

Kui keegi tuleb praegu väitma /oo sa ei pannud tähele/loogika/ annab kõike seletada/iseoledhajameelne/ isetahadtähelepanu//isemidaiganes…

…unustage ära. see kogemus on hirmutav ja mitte vähe,

the truth is out there.

 

 

Kaitstud: Sürpraaaaais…

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Posted in niisama. Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.