Järeltulevad põlved vol 2

Internet on imeline. Olgugi, et kõik eelnimetatud põlved elavad minust alla kilomeetri kaugusel, ei näe ma neid kaugeltki mitte iga päev.  Info ja emotsioonide jagamiseks on  Seeniori ja Juunioriga sisse seatud messengerigrupp. Väga hea, et on, kust ma muidu saaks teada, et  Vidin (poisslaps, 6 aastat vana) parasjagu hambaid vahetab või et  Pudin (tütarlaps, 4. a vana) toodab selliseid küsimusi, et ole aga mees ja oska vastata. Näide 1: Emme, kas hobusele võib huulepulka panna? (Seenioripoolne vastus: Ainult siis, kui tema emme lubab) või näide 2: Emme, kas merineitsi sees on liha? (Seenior viis jutu mujale, minu pakkumine oli , et rohkem nagu kala).

Aga Põnni (poisslaps, 13 aastat vana) mõttemustrid on tõeliselt next level. Näide 3:

On esmaspäev, kell 17 peaks Põnn olema trummitunnis. Kell 16. 50 saan sõnumi Põnni õpetajalt.

Õ: Kas Põnn tänan tundi tuleb?

Mina: Muidugi! (ja torman Põnni välja ajama, mul ka polnud meeles, #aastaema ).

Põnn läheb kodust välja, trummitundi on 5 minuti tee. Kell 17.30 saan õpetajalt uue sõnumi:

Õ: Aa et ta siis täna ta ei jõudnud. Pole midagi, eks siis neljapäeval uuesti.

Mina: Mis mõttes ei jõudnud? Õigel ajal astus kodust välja…

Õ: No siin teda igatahes ei ole.

Mispeale mina istusin nagu sütel ja trummeldasin ise närviliselt oma sõrmedega ettejuhtuvate esemete pihta. Põnn saabus kell 18 ja paar minutit lisaks.

Mina: Olgu su vabandus parem ikka väga hea!

Põnn: Mis mõttes?

Mina: Miks sa trummitun di ei läinud?

Põnn: Aga mu trummitund on ju teisipäeval!

Mina: Alati on esmaspäeval olnud ! (Tegelikult eelmisel aastal oli üks kord teisipäeval ka).

Ja nii me seal siis vaidleme teemal esmaspäev- teisipäev. Ütlen  Põnnile, et mingu ära õppima ja unustagu tänaseks arvuti. Põnn kaob oma tuppa, Ja siis jõuab mulle kohale. Lähen lapsele järgi. Põnn on hästi kurb ja huuled värisevad.

Mina: Kuule, Põnn, ma vist sain aru, mis sinu arvates juhtus. Kas võis olla nii, et sa arvasid, et ma ajan ise midagi sassi ja arvan, et sinu tund on esmaspäeval ja ajan su lihtsalt lampi tundi? (Põnn noogutab pisaraid neelates, näitan talle õpetaja sõnumit ja me lepime ära. Selles lepime ka kokku, et kui ta arvab, et mul ei ole õigus, siis ta ütleb mulle seda ja uurime koos järele, mis värk siis ikkagi on),

Lõpp hea, kõik hea. Ja arvutisse sai ta  peale õppimist ikka ka. Ega laps pole süüdi, et kõigi ajud ühel sagedusel ei tööta.

Hädakisa

Vot nüüd on küll see koht, et kõik , kes siia kiikavad ja abi saavad osutada- HELP! Raha ei taha, ainult ühte pilti või muid õpetussõnu.

Juhtus nii, et mu auväärne pliit minestas (kardetavasti) lõplikult.Õnneks oli asendus olemas: iidne (aga vägagi töökorras) asendus nimega BEKO. Täpsemalt siis BEKO 5648. Igavesti asjalik 10+ eluaastaga vanur. Ainus probleem on asja juures: nupumärgid on kulunud. Ähmaselt on näha kohad milline nupp millisele plaadile mõjub… aga edasi olen ma sügavas muretsuses: kuhupoole tuleb nuppe pöörata? Kuidas töötab ahi? (see viimane on eriti probleemne, ei saa ma küpsetada ega muid ahjuroogi valmistada. Panen siia pildi olemasolevast ja kui te oskate aidata (või tunnete kedagi, kellel on sama pliit) palun tehke pilti  juhtpaneelist ja saatke mulle või kirjeldage niisama. Joonistan kõik asjad ise peale ja olen edaspidi häppi.

Ette tänades siiralt teie ahjuroogadest puudust tundev mina.

beko

Nõuküsimus ja retseptisoovitus

Kui veel nädala algul tundus, et nädalalõpuks plaane polegi, siis eilse seisuga on asjad kõvasti muutunud. Saab nii lapsi hoida (lapselapsi siis)  kui ka  klaverit mängida. Mitte, et mul kummagi tegevuse vastu midagi oleks.

Seevastu on järgmine nädal ilusti  ära plaanitud. Nädala algul teeb natuke tööd ja nädala keskel sõidame kambaga (mina, meesinime,  meesinimese õdejas, õdeja mees ja minu koon) välismaale. Nii peen!  Põhja- Lätit läheme avastama. Plaan on minna marsruudil kodu- Ikla-Aluksne- kodu… näe, niimoodi:kaart 3

Nii, et kui keegi on seal varem käinud ja oskab soovitada mida seal nägema peaks, kus hästi süüa saab või kus mõnus telkida on, andke aga teada. Otse loomulikult teen ka ise eeltööd ja uurin  netist asju, aga te ju kõik teate kuldreeglit-RÄÄGI INIMESTEGA! (ja nad räägivad vastu, ma loodan) . 🙂

Retseptisoovitus on samuti naaberriigiga seotud. Nimelt oli aprillikuus Valka asja  (aprillis oli  suguvõsas lausa mitu juubelit ja muidusünnipäeva, mul endal kaasa arvatud). Poe külastamise kõrval külastasime ka samas majas asuvat bistroo või kohvikulaadset söögikohta. Mina võtsin tuunikalaga kokteilsalati, loomulikult oodates suutäit riisi ja heal juhul  ka kõike muud, mis  tuunikalasalati sisse käib. Näpust pidin ma seepeale võtma: riisi seal ei leidunud. See oli hoopis nii: alumine kiht keedetud ja riivitud kartulit. Keskmine kiht tuunikala omas mahlas . Ülemine kiht keedetud ja riivitud porgandit. Kõige peal kaste hapukoorest ja majoneesist ning peal riivitud keedumuna. Maitseks: kihtide vahele sidrunipipart. Superhea kraam, ma ütlen! Kuna   paar päeva hiljem  toimus meie väikeses töökas kollektiivis minu tähtpäeva tähistamine, siis inspireerusin kiirelt ning tegin seda ka kolleegide tarbeks. Kadus laualt kiiresti.

Aa, üks mõte ka mis aprillist meelde jäi.Mõeldud kõigile neile, kel 50nes sünnipäev  alles ees.:Enne  ei ole tore. Enne mõtled: ossajutt, mis mõttes, juba 50? Päev hiljem on palju parem, Siis sa mõtled: häh, mismõttes, alles 50. Minuga nii juhtus 😀

 

Loogika

Tuli meelde üks vana lugu:

Naine ütleb mehele: Kuule, mine poodi ja too piima. Vaata, kas mune on ja kui on siis too kuus. Mees läheb poodi ja naaseb kuue paki piimaga. Naine nördinult: Miks sa kuus piima tõid? Mees vastu: No sa ju ütlesid et ma tooks piima ja vaataks kas mune on ja kui on, siis võtaks kuus. Ma vaatasin, oli küll mune. 🙂

Puhas loogika , kas pole?

Ma sain ka hiljuti loogika-alase õppetunni, kui üritasin Pudinale (vanem lapselaps, 4,5 aastat vana) selgeks teha, mis värv on tumepunane.

Mina: (osutades nende elutoa diivanile) Vaata, Pudin, see diivan siin on tumepunane!

Pudin: See ei ole mingi tumepunane!

Mina: No aga mis värvi see diivan on siis?

Pudin: See on… mingi teine värv.

Mina :(omaette) Puhas loogika…

Pudin . (nagu lollile) See pole mingi loogika, see on diivan!

***

Igaühel oma loogika 🙂

Rändom staff

Ma olin vist eelmises elus karu. Niipea, kui sügis jõuab, saabub külla sõber Uni ja ei taha mind hetkekski jätta. Fuu talle. Kusjuures mulle sügis tegelikult väga meeldib, just selline, nagu ta seni olnud on, kuldsete ilmadega ja puha…

Tegelikult ma üldse ei mõelnud, et tuleks nüüd blogisse ja hakkaks kirjutama… aga ma ei leidnud seda kurivaimu prügikühvlit üles ja siis ma vihastasin ja kerisin end rüperaali taha kerra. Samas- eks sisetunne torkis ju kogu aeg neerus, et naine, mida molutame, lugeja ootab! (nali :D) ja siin ma nüüd siis olen.

Suuremat kirjutamistuju, tuleb tunnistada, pole ka olnud, sest juhtus see, mis juhtuma pidi ja aeg kuni oktoobri esimese nädala pühapäevani (ja loomulikult ka hiljem) oli kõike muud, kui rõõmustav. Hiljem juhtus üks veider unenäoseik (Juunioril, mitte mul) ja kui ta lubab, siis kirjutan sellest kunagi. See tõi veidi kergendust.

Unenäod on üldse üks naljakas staff. Meesinimene väidab, et tema neid ei näe või siis vähemalt ei mäleta, et oleks mõnda näinud. Väga suur õnneseen, ma ütlen; mina näiteks täna pidin pool ööd sellist saasta vahtima, et endast laua hale hakkas. Koerik hakkab multikaid nägema kohe, kui silm looja läheb. Ja küll ta siis elab kaasa alles- peksab sabaga vastu põrandat, niutsub… isegi uriseb, mida ta ärkvel olles kunagi ei tee. Ise olen unedes korduvalt näinud inimesi, keda pole kunagi reaalses maailmas kohanud, küll aga hiljem on tekkinud deja vu koht ja siis tuleb selgelt meelde, miks see või teine inimene mulle varem juba nii tuttav tundus. Meesinime kaasa arvatud :).

Mingi aeg varem kirjutasin siin kusagil, et mulle väga meeldiks olla proovilugeja … aga viimasel ajal olen selles kahtlema hakanud. Üks kahest, kas olen ise pirtsakamaks hakanud, või lihtsalt satub mulle kätte -ütleme siis nii- mitte kõige kvaliteetsem kraam. Või noh, see kraam võib ju kvaliteetne olla, aga no ei ole minu tassike, absoluutselt mitte. Viimasest sikspäkist, mis raamatukogust kaasa tõin, lähevad kaks tagasi nii, et üle 30 lehekülje lugeda ei suutnud. Vanasti neelasin kõike valimatult, nüüd enam ei suuda. Võimalik, et asi on ka töökoormuses (seda on kuramuse palju, päriselt ka). Aga igasugune testimine meeldiks mulle ka hullult (mitte mingi bjuutikraam, aga näiteks toiduained ja olmevidinad ja nii). Meesinimesele meeldiks kindlasti autosid testida, aga seda ei saa juhtuma, sest tal läheks siis silmad peas põlema ja käed hakkaksid värisema ja siis võib igasugu erroreid juhtuda.

Nüüd ma hakkangi testima paprikate sügavkülma panekut. Põrandapühkimine on ikka nii overrated :).

Maryl oli väike tall

Üks väike lumivalge tall.

Ja ükskõik kuhu minna tal’

see tall on ikka kaasas tal…

Asendage Mary minu nimega, sõna “tall” sõnaga “koer”, väikese asemel pigem suur… aga muidu on pilt üsna täpne.

Kuna me suure osa sellest nädalast oleme veetnud Koerikuga kahekesi, olen ilmselgelt mina koeriku jaoks siin  põhiline huviobjekt. Lähen kööki süüa tegema- tuleb kaasa ja istub uudishimulikult lävel. Eriti huvitav on siis, kui külmkapp avatakse- iial ei või teada, mis sealt pudeneb. Lähen mina rõdule kopse rikkuma- istub truult ukse taga. Kui on asja sinna, kus keiser jala käib- ka seda kohta tuleb ju valvata. Kui ma aga diivanile ankrusse jään, laseb end lötsti külile, ohkab sügavalt ja jääb magama. Teinekord ei jää ja norib pai (nii nagu retriiverid ikka oskuslikult oma nosplit kasutades)… siis saab loa diivanile ronida ja mu selja taga end kerra visata. Toetab nina puusalohu peale ja lubab end sügada. Seni kuni magama jääb :). Nii et mõned asjad ei ole (võrreldes aastataguse ajaga) muutunud.

Aga midagi on varasemaga (loe: T-ga) võrreldes uut ka:

Koerik (edaspidi M) on iseloomuga tüdruk (suureks rõõmuks Meesinimesele, kes kunagi ammu ei pidanud retriiveritest midagi, väites, et koeral peab ikka iseloomu olema. Küll ta nüüd saab seda iseloomu, kui Norrast tagasi tuleb :D)

Kui T ja S viitsisid mõlemad oodata, kuna majakondsed ärkavad, siis M-ga seda muret pole.  M väljendab end erineval kõrgusel niitsumise teel vägagi ilmekalt. Hea uudis on see, et äratuse oleme sujuvalt suutnud treenida kella 5.00-lt kella 7-le. Nii et äratuskella võin ma minema visata (või siis ikka ei või ka, mul on need telefoniga 2 in 1)

M keeldub krõbinatest (nagu juba enne öeldud on RC tema arvates puhas p***),  ta oli neid nõus sööma vaid koos maksaga segatult. Häda on selles, et viimane ei mõjunud hästi tema seedesüsteemile ja nii olen ma sisuliselt iga paari tunni tagant temaga sunnitud olnud väljas käima (viimased kolm päeva).  Niisiis muutusin ma veidi murelikuks ja guugeldasin isetehtud koeratoiduretsepte. Ja -great success!- sain hakkama. Koerikul kõht korras, söögikauss tühi ja hetkel magus uni käsil. Vaatame, kuidas edasi.

Söögist veel: nii T kui S fännasid tooreid juurikaid; T armastab tooreid kartuleid ja kurki, S porgandeid. M põlgab need kõik ära. Tema veganlus avaldub teisel moel: täna hommikul tüüp (peale esmaste vajaduste rahuldamist) jäi keset muruplatsi seisma ja asus rahulikult rohtu krõmpsutama. Täiesti konkreetselt rebis teine hammastega heina ja mälus  nagu väike vissi. Ja nii julgelt oma 10 minutit.Ja kogu see aeg kui ma seal kõrval passisin, tundsin sügavat kahetsust, et telefon toas vedeles. Oleks tahtnud filmida. 🙂

Kuulmine on koerikul esialgu valikuline… aga õppimisvõimega on kõik korras. Pärast üleeilset väikest kõrvalepõiget trajektoorilt (ja sellele järgnenud riidlemist) ei  vaadatud ei eile ega täna enam selle koha poolegi, mis toona nii ahvatlev tundus :D.

T ja S lendasid omal ajal elegantse kaarega nii diivanile kui autosse. M pigem vinnab end sinna. Samas nii T kui S pidasid paremaks kraavipõhjad läbi  kolistada- M eelistab kõik kraavid elegantse kaugushüppega ületada. 2 meetrit paigalt kaugust pole mingi probleem.

(Meel läks kurvaks, sest tuli meelde, et T ei saa enam üldse hüpata… 😦 )

Aga reipamal toonil jätkates: M ei suuda meelde jätta, mitmendal korrusel me elame. Iga jumala kord, kui õuest tuleme, peatub ta kõigepealt esimese ja seejärel ka teise alt- naabri ukse taga. Ja mitte nii et “no jõua juba järgi, kaua ma siin passin” vaid ikka pilk kinnitatud uksele ja “laskesissemardisandid”- nägu ees :D. Ja üleüldse, mis värk selle vasaku käel liikumisega on? Ma hoian ise käsipuu poole (trepist üles tulles), et koer saaks suurema ruumi ja ei peaks käsipuu vahelt alla vahtima… aga ei, tema litsub end minu ja käsipuu vahele ja siis oleks nagu kõik hästi? Veider loomake , ma ütlen. Aga väga armas 🙂

Nagu öeldud, iseloomu jagub ja kui (peaaegu) nädal tagasi M siia toodud sai, siis omanik hoiatas, et selle loomakesega tuleb rääkida koolmeistrihäälel.  Kohati saab muidugi leebemalt, aga ka koolmeistrihäält on vaja läinud. Igatahes sõnapaar “Mmmmmmmmmmarrrtaaa, mmmmmmagamaaaa!!!!!!!” töötab praegu palju paremini, kui 26 aastat tagasi,

Igatahes on tore, kui kodus oma isiklik õnnedraakon leidub 🙂

lucky dragon

Viimased vabad päevad…

Järgmine nädal toob endaga kaasa järgmised uuendused (reastatud kestvusega alates lühiajalisemast)

  1. meesinime reisib Norra kalale ja lebole (kestab nädal)
  2. algab uus tööaasta (kestab peaaegu aasta)
  3. meile laekub uus Koon (kestab määramata aja)  Uus Koon on hoiukoer, tõug sama mis eelmistel. Sugu: tüdruk, vanus: 3, nimi: sama mis Seenioril :D. Poliitilise korrektsuse huvides peaks nüüd kuldkala või hamstri võtma ja ta Juunioriga samanimeliseks ristima. Aga oh issake, Kutt ja Põnn on ju ka veel… Merisead? Kilpkonnad? 😀