Minu ENSV

Mingil imelikul põhjusel on viimastel päevadel korduvalt silma jäänud sõna “nõukanostalgia”. Mitte muidugi ainult sõna vaid ka mõtted, mis sõnaga kaasnevad. Seda viimast siis nii silmi kui kõrvu. Kõlab erinevalt. Mõni halvustab, mõni meenutab heldimusega. Ükskõikseks ei paista eriti kedagi jätvat. Isegi mitte Juuniori ja Kutti (vanustes vastavalt 18 ja 13), kes ENSV-nimelist sarja jälgivad ja kaasa mõtlevad nii et vähe pole. (Siinkohal meenub Kuti uskumatul häälel hüütud :”Mine metsa! Playboyd nüüd tol ajal küll ei olnud!” ja oh hämmingut, kui siis selgus et nimetet ajakiri nii minust kui meesinimesest vanem). Blogimaastikul on silma hakanud Indigoaalase ning Xipe samateemalised sõnavõtud.
Minu jaoks ei kannagi küsimus pealkirja “nõukanostalgia-poolt või vastu”vaid pigem “nõukanostalgia- millest see tuleb”. Nagu ikka ei oska teiste eest sõna võtta, niisiis on järgnev jutt puhtsubjektiivne ning ei pretendeeri mingil juhul absoluutse tõe tiitlile.
Olles sündinud möödunud sajandi 60ndate teises pooles olen täiskasvanuelu elanud nii nõukaajal kui praeguses vabariigis. Lapsepõlv, iseenesestmõista, oli puhtalt nõuka-aega langev. Ja ega sel erilist tähtsust olnudki, mis aeg parasjagu käsil oli, lapse jaoks oli oluline turvaline kodu ning see oli lapse (minu) jaoks olemas. Lastesõime (nii nad räägivad) läksin juba aastavanuselt, asus see, muide, Õnne tänaval. Järgnes lasteaed nagu enamikel minuvanustel. Lasteaed asus Lootuse tänaval :). Öelge veel, et pole õnnelik lapsepõlv olnud :D. Seejärel muidugi koolid ja täiskasvanuelu.
Nii naljakas kui see ka ei ole- see, mida täiskasvanud nimetasid stagnatsiooniks, tähendas mulle hoopis turvalisust. Et midagi ei muutu ja kui ma öö ära magan on maailm ikka sama koha peal, mis ennevanasti. Mõnikord nägin muidugi õudusunenägusid (tuuma)sõjast, aga selles pole ilmselt midagi erilist, tänapäeva lastel on kindlasti midagi sama õudset. Ei olnud hommikuti uudiseid järjekordse lennuki allakukkumisest, järjekordsest autopommiplahvatusest või liiklusõnnetusest Tallinn-Tartu maanteel. Mis muidugi ei tähendatud, et neid juhtunud poleks… aga see polnud midagi sellist, mida söögi alla ja söögi peale kuulata ja mis sind lõpuks nii tuimaks teeb, et hakkad 11 hukkunuga bussiõnnetust pidama elu igapäevaosaks. Mis paraku praeguseks tavaliseks argipäevaks aga saanud on. Koos staarmeikarite, superstaaride, hetero- ja metroseksuaalidega. Ja ausalt, nendest olen ma väsinud. Nagu ka igapäevasest ärapanemisest, õelusest ja kadedusest. Ja sellest, kuidas eestisid on mitu- esimene, teine ja arvatavasti ka kolmas. Mina pole veel aru saanud, millises neist ma elan. Esimeses kindlasti mitte. Esimeses elab proua Leivaküpsetaja kes jutustab tervislikke eluviise ja kräpivaba toidu tarbimist. Kolmandas elavad lapsed, kelle jaoks tasuta koolilõuna on ainuke toit ööpäevas. Esimeses elavad Toompea Poisid kes euroremonditud kabinettides otsustavad mitu kala võiks püüda Peipsi külakese kalur, kellele kalastamine ainus elatusallikas ongi. Teise eesti omad on kusagil vahepeal. Aga see on ühe pikema postituse teema.
Mis aga nõukamälestusi heietades mõttesse tuli: kui “Minu…………………” (punktiiril riigi nimi) raamatusari juba olemas ei oleks, teeksin selle ise. Pealkirjaga “Minu ENSV”. Ja teeks lausa viies osas ja mitme(te)lt autori(te)lt, niimoodi kümnendite kaupa. Vot see oleks vast nõukanostalgia. Ja pakuks äratundmisrõõmu nii mõnelegi…

Kutt ja Meelis

Nagu teadjamad mehed on ammu end märganud- sügis on kohe varsti käes. Ja kooliaasta kohe ukse ees. Seoses sellega on vaja mõnel lapsel täita oma kohustused kooli ees, teostades veidi kodulugemist. Ja siis oma lugemisest kokkuvõte teha. Kirjalikult.
Niisiis, on kena sügise sorti suvepäev. Meesinime lahendab ristsõna, naisinime loeb raamatut ja Kutt teeb kokkuvõtteid Enn Kippeli tähttteosest nimega “Meelis”.
Saab Kutt pealkirja üles täheldatud, loetleb tegelased takkapihta ja alustab. Töö ei tundu eriti huvitav sest aega läheb palju, tühimikke tekib ka ja kõik muu mis ümberringi toimub on tunduvalt põnevam kui enda käsilolev kirjatöö.
Veerand tundi hiljem on töös kirjas kolm lauset ja töös seisak.
Meesinime: Lase edasi, saad kiiremini õhtule.
Kutt: Mis ma kirjutan?
Meesinime: Ikka seda, mis edasi sai.
Kutt: No siis ta rööviti ära ja viidi kloostrisse.
Naisinime. Kes “ta”?
Kutt: Meelis.
Naisinime: No siis nii kirjutagi.
Kutt: Meelis rööviti ja viidi kloostrisse?
Naisinime: Jah. Ja mis siis edasi sai. (Kutt saab inspiratsiooni ja kirjutab tükk aega vaikides. Varsti on jälle paus ja Naisinime ärgitab jätkama). Kuhumaale sa jõudsid?
Kutt: Meelis pääsespõgenema ja päästis ka Astridi.
Naisinime: Ja siis?
Kutt: Siis ta sai laevadega koju tagasi. (Naisinime kergitab kulmu a la no-mis-sa-siis-veel-ootad; kutt paneb uue lause paberile. Järgneb paus.)
Naisinime: No ja kodus?
Kutt: Siin ta sattus sõtta.
Naisinime: Kelle pool ta sõdis?
Kutt: Mis mõttes?
Naisinime: No sõjas on ikka kaks poolt ju.
Kutt. Aa. Ma ei mäleta.
Naisinime: Vaata järele siis.
Kutt: (võtab raamatu ja lappab seda veidi, pominast on aru saada, et Meelis alles omadega võõrsil).
Veerand tundi hiljem tõstab Naisinime pea enda lugemisvara kohalt ja märkab Kutti, kes, raamatu käest pannud, vaatab süvenenult kuidas isa ristsõna lahendab.
Naisinime: Noh?
Kutt: (pilku pööramata) Oota, ta alles sõidab…
😀

Ei taha UFOsid!

Kell 23 õhtul üksi kodus olles ufo-muuvisid vaadata ei ole tegelikult üldse hea mõte. Eile sattus ette “The fourth kind”
Hästi huvitava ülesehitusega: näitlejate tööga paralleelselt näidati ka (nagu?) dokumentaalsalvestusi inimestest, kelle loo baasil film põhineb. Googeldasin muidugi kah, valdav arvamus on siin: seda true story’t pole olemas olnud. UFOdest rääkimata. Ufosid pole olemas seepärast, et keegi pole näinud. (siinkohal ma tahaks küsida: gravitatsiooni olete näinud muidu või?) Aga las jääda igaühele iseenda usud, veendumused ja tõekspidamised.
Kus iganes olen ma sunnitud olnud kõndima pimedas mööda inimtühja (loe: väheasustatud ümbruskonnas asuvat) teed, annan oma parima, et vilkuvaid tähti mitte märgata. No et äkki osutub mõni ufoks või midagi. Suht lapsik, kas pole. Asja ignoreerides asja nagu polekski. Samas- mine sa tea, mõttejõusse veendunud uskujana teatud asjad minu puhul igatahes toimivad. Unes on see koht, kus kontroll puudub; 4-5 korda elus olen näinud luupainajalikke UFO-unenägusid; hiljem oli mitu päeva hirm magama jääda. Une eelis ärkveloleku ees on ka olemas- unest saab üles ärgata. Nagu A. C. Clarke märgib raamatus “Linn ja tähed” “: …me vajasime varjupaika, sest meil oli kaks hirmu- hirm surma ja hirm kosmilise ruumi ees – – – me ei tahtnud universiumis mingit osa etendada, sellepärast teesklesime, et seda pole olemas”. Muide, kui ma 20 aastat tagasi seda raamatut lugesin, oleksin tahtnud elada pigem Diasparis, praegu aga, kui valima peaks, valiksin kindlasti Lysi.
Ja ma, tumeroosa taigenpea, oleksin pidanud eelpoolmainitud teose ka kindlasti pidanud ära märkima raamatumeemis. Ikka positiivse poole pealt.
Aga jah, UFOdega kohtuda ma ei taha. Liiga arg olen. Või ettevaatlik 🙂

Ajujaht…

… oli kahtlemata üks põnevamaid projekte üle mitme aja. Sai kaasa mõelda ja kaasa elada.
Tuntud potitaimetapjana olen muidugi poolt, et põhinänn läks sinna, kuhu pidigi. Aga isiklik lemmikteema oli e-raamatukogu. Finaali jõudmine oli loomulikult tubli saavutus, ent nende biznizplän polnud suurem asi. Kahju, noh.
Mida oleksin ise teisiti teinud? Arvatavasti riputanud saidile üles nurga, kus lugejad saaksid nõu anda (teemal kuis sotsiaalprojekt kasumlikuks muuta). Siis oleksin ka ise oma mõtte kirjapilti riputlenud. Näiteks e-raamatukogu lugejapileti tasuliseks muutnud. Liikmemaks 25 eesti raha aastas (või ntx 2 euri kunagi tulevikus). Hetkeseisuga on lugejate arv 5579; kui iga lugeja maksaks liikmemaksu, teeks see kokku 139475 eesti raha aastas; see omakorda 11622,9 (ümmarguselt) kuus. Mitte, et seda maru palju oleks, aga siiski parem, kui mitte midagi. Saaks maksta väikest honorari autoritele, teha reklaami jne jne jne. Loomulikult tekib küsimus, miks peab (peaks) lugeja seda piskutki maksma? No esiteks ei ole raamatukogu just igaühe kõrvalmajas, 25 eeku aastas kuluks raamatukokku minemiseks juba (no transport vms), teiseks- raamatud on nupuvajutuse kaugusel (loomulikult eeldusel, et nende baasike täieneb). Ja mitte vähetähtis- toetagem head algatust. Ja kui hea algatus veel veidi ennast promob, mitmekordistub lugejate (ja lugejapiletite) arv veelgi…
Aga edu võitjaile, mida lõppviisik kahtlemata oli.

Raamatumeem

Sinitihane kutsus.
Ja no kesse siis raamatumeemile vastu panna saab. Niisiis:
1. Pane kirja mõned raamatud, mis sulle koolipõlves eriti meeldisid.
2. Pane kirja mõned raamatud, mis sulle koolipõlves ei meeldinud.
Need raamatud võivad siis olla nii kohustusliku kirjanduse raames loetud kui ka eraviisiliselt neelatud.
Kui tuju on, kirjuta miks meeldis ja miks mitte.
Saada see meem mõnele edasi.
Punkt üks:
Esimene, mis meenub, on raamat nimega “Kolm musketäri” ja kõik selle järjed. Fännamist alustasin 12-aastasena ja kusagil keskkooli poole peal rahunesin maha. Sõbrannatega kirjutasime isegi rock-ooperi, loomulikult oli tarvis see ka ise maha mängida. Miks see nii väga meeldis, pagan teda teab. Ajalugu on mind alati huvitanud, raamatusüžee kõrvale sai ikka kõikvõimalikku taustainfot. Oliver Cromwell, muide, on siiamaani minu jaoks üks paras jäledik :).
Siis raamat nimega “Krabat”. Kes on lugenud, sellele ei pea vist seletama miks, eeldusel muidugi et lugejal minuga sarnane maailmavaade ja mõtteviis on. No ja näidake mulle mõni, kes teismelisena müstikast ei huvitu.
Kolmandale positsioonile pretendeerib juba palju raamatuid; Durrelli teosed, enamik Lindgreni; A4 formaadis muinasjuturaamatud, mille illustraatoriks Siima Škop… aga toon siin esile kaks raamatut (kaks, kuna teine on esimese järg). Need oleks siis A. Brunšteini “Tee viib kaugusse” ja “Kevad”. Jällegi pilguheit ajalooliselt huvitavasse keskkonda ja humoorikas jutustamisoskus. Ja peategelase ülevoolav õiglustunne- see aitas samastumisele suurepäraselt kaasa.
Punkt kaks.
Mis siis ei meeldinud.
Kalevipoeg, va ülbe macho, kõigepealt.
“Ülesküntud uudismaa” jäi samuti lugemata, ehkki mõni klassikaaslane suisa kiitis. Nojah, ju mu areng ei vastanud siis arusaamistasemele.
Ja antagu mulle, vanale jobule andeks- ühtegi Feuchtwangeri teost pole ma siiani suutnud läbi lugeda…
Samas, ju leidub neidki, kes tema raamatuid naudivad, nii et katki pole midagi- igaühele oma 🙂
Punkt kolm.
Saadaksin meemi edasi Iibisele, Mullamaiale ja Sgjellele (kolm punkti, kolm meemisaajat, eksole 🙂 )
Need kolm tunduvad suurel määral lugejad olema, äkki on neil huvi ka arvamust avaldada. Palun mitte arvata, et ma teisi lugejateks ei pea, vastupidi 🙂 Ja kes iganes soovib, võib samuti vastata.
Head kirjutamist lugemise teemal.

Väike tähelepanek:

üldiselt ma armastan raamatuid, aga blogil on üks oluline eelis- kogu aeg saab lisa 🙂

Ajaviitelugemisest

Naistekate klassifikatsioon:
hinne 1: ei kõlba lugeda, sellest saad aru, kui vaatad, kes on autor; kunagi ürgajal juhtusid sa kogemata kahte tema taiest lugema (see on vabandatav noorusega) ja said aru, et ka ülejäänud kaksssada on täpipealt samad, vahetuvad vaid peategelaste nimed.
hinne 2: raamtatukogus loed läbi tagakaaneinfo (reeglina on jutt pehmest tagakaanest) ja saad aru, et lugemine ei vääri kojutassimise vaeva.
hinne 3: (tähelepanu sellele, et hinne 3 on juba rahuldav); närid end sellest läbi, sest midagi seal ju on, aga midagi jääb puudu (huvitava sisu korral nõme stiil või vastupidi, tegelased pole usutavad, juba poole raamatu ajal otsid, mille kallal norida selmet materjalile keskenduda.
hinne 4: loed algusest 30 lehekülge, seejärel lõpust 30 lehekülge ja kui siis tahad ka vahepealset lugeda, on juba täiesti loetav raamat
hinne 5: neelad raamatu ühe hingetõmbega alla, kellaaeg ei oma siin mingit tähtsust. lõpetades on raske aru saada mis on kell ja kuupäev, kus sa oled ja kes sa üldse oled. toibumine võtab aega 15 minutist kuni 5 päevani. mõtled, et peab ka endale selle raamatu muretsema. loed seda elu jooksul vähemalt korra veel.

Aga see on muidugi ainult minu arvamus.