Nõuküsimus ja retseptisoovitus

Kui veel nädala algul tundus, et nädalalõpuks plaane polegi, siis eilse seisuga on asjad kõvasti muutunud. Saab nii lapsi hoida (lapselapsi siis)  kui ka  klaverit mängida. Mitte, et mul kummagi tegevuse vastu midagi oleks.

Seevastu on järgmine nädal ilusti  ära plaanitud. Nädala algul teeb natuke tööd ja nädala keskel sõidame kambaga (mina, meesinime,  meesinimese õdejas, õdeja mees ja minu koon) välismaale. Nii peen!  Põhja- Lätit läheme avastama. Plaan on minna marsruudil kodu- Ikla-Aluksne- kodu… näe, niimoodi:kaart 3

Nii, et kui keegi on seal varem käinud ja oskab soovitada mida seal nägema peaks, kus hästi süüa saab või kus mõnus telkida on, andke aga teada. Otse loomulikult teen ka ise eeltööd ja uurin  netist asju, aga te ju kõik teate kuldreeglit-RÄÄGI INIMESTEGA! (ja nad räägivad vastu, ma loodan) . 🙂

Retseptisoovitus on samuti naaberriigiga seotud. Nimelt oli aprillikuus Valka asja  (aprillis oli  suguvõsas lausa mitu juubelit ja muidusünnipäeva, mul endal kaasa arvatud). Poe külastamise kõrval külastasime ka samas majas asuvat bistroo või kohvikulaadset söögikohta. Mina võtsin tuunikalaga kokteilsalati, loomulikult oodates suutäit riisi ja heal juhul  ka kõike muud, mis  tuunikalasalati sisse käib. Näpust pidin ma seepeale võtma: riisi seal ei leidunud. See oli hoopis nii: alumine kiht keedetud ja riivitud kartulit. Keskmine kiht tuunikala omas mahlas . Ülemine kiht keedetud ja riivitud porgandit. Kõige peal kaste hapukoorest ja majoneesist ning peal riivitud keedumuna. Maitseks: kihtide vahele sidrunipipart. Superhea kraam, ma ütlen! Kuna   paar päeva hiljem  toimus meie väikeses töökas kollektiivis minu tähtpäeva tähistamine, siis inspireerusin kiirelt ning tegin seda ka kolleegide tarbeks. Kadus laualt kiiresti.

Aa, üks mõte ka mis aprillist meelde jäi.Mõeldud kõigile neile, kel 50nes sünnipäev  alles ees.:Enne  ei ole tore. Enne mõtled: ossajutt, mis mõttes, juba 50? Päev hiljem on palju parem, Siis sa mõtled: häh, mismõttes, alles 50. Minuga nii juhtus 😀

 

Ginny

Tegelikult on ta nimi Ginger. Vanus  veidi üle kahe aasta (sündinud 18.märts). Vaadake siis pildi pealt- selline ta on…

ginny

Ginny on mu õe koer. Armas, arukas ja kiinduv. Pärit Peipsi äärest Alajõe kandist. Pidi ikka päris väärt koer olema kui Põlvamaa rahvas talle sinnakanti järele viitsis sõita. Asi (järelesõit siis) tehti ära nii, et õemees sellest midagi ei teadnud. Kui aga tegu tehtud sai … no siis oli see tehtud. Ja siis juhtus imetegu: õemees, kes eluaeg on arvanud, et looma koht on laudas või õues hakkas korraga toakoera tolereerima. (uskuge mind: it’s  a miracle!!!)

11.07.2016 sai Ginnyst emme üheksale (!) kutsikale. Penikeste õnnelik isa on kohalik  mitte- puhtavereline-hunt (mitte see va võsavillem vaid ikka saksa lambakoer). Ja mõlemat koera teades- mis põnev kombinatsioon see on 🙂 . Ei suuda ära oodata (või no suudan muidugi, mis mul muud üle jääb) et näha kui ägedad vigurid neistsinastest kutsadest kasvavad.

Kui te nüüd mõtlete- on’s tegu reklaampostitusega? Muidugi on! Sest no kuulge, üheksa!

Viis kutsikat olid broneeritud juba enne seda kui nad  olid alles sära kahe noore koera silmis ja loomulikult ma promon siin selle armsa rebasenäo peremehetuid (seni) kutsikuid. Septembrikuuks peaksid nad olema piisavalt vanad Ginnyst lahkuma ja oma uude peresse kiinduma. Nii et- kes on mõelnud endale lemmiku soetamisest- see on absoluutselt südamest tulnud pakkumine! Koerad asuvad muidu (nagu vist ennegi mainitud) Põlvamaal, tule ja vali välja.  Või no vaata pilte (mille lingi võin saata) ja armu ära.

Kes, mis , kus? Küsi lisa kommentaarides 🙂 .

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tänase päeva avastus…

… on kahtlemata Sloveenia kunstnik Frank Grom. Keegi FBs lehvitas tema teose pildiga, mida nähes mul suu vga laialt lahti vajus.
Ühesõnaga: kodanik on 72 aastane meesterahvas, kel kunstnikuna oli probleeme enese äraelatamisega… seni kuni ta oma niši avastas. Tema “tassikeseks” sai munakoorekunst. Igasse munakoorde tekitab mees 2500-3500 pisikest auku. Munad on muidugi hoolega valitud, ilma mikropragude ja defektideta. Kanad, kes neid mune toodavad, manustavad oma dieedi raames muuhulgas ka lubjakivi. Joonise keerukusest olenevalt võib töö valmimine võtta aega mitu nädalat või isegi kuud. Oma teoseid müüb onu ise, hinnad algavad 500 $. Tegutseb (st. elab ja töötab) ta oma kodukülas nimega Stara Vrhnika (Vana ………? ), tänu millele ka küla nüüd kuulsust on kogunud.
Minu lemmikud on need:
ja see:

Pildid pärit siit ja siit
Videot vaadake ka 🙂

***

(väljavõte Seitsmestest Uudistest)
… leiti Tallinnast KARU tänavalt äraeksinud KUKK…
… hetkel nokib KUKK teri LINNU TEEL asuvates päästekomando ruumides.
(ja nagu uudisteankur loogiliselt kommenteeris, on Karu tänavale eksinud kuk kindlasti ohutum kui Kuke tänavale eksinud karu).
😀
(väljavõte arutlusest õpetajate toas)
B: No minu arust pole mingit vahet, kuidas seda nimetatakse- penne, nuudel või spagett- minu jaoks on see üks makaron puha. Pasta on minu jaoks hoopis muu tähendusega.
A1: No täpselt. Pasta on näiteks hambapasta. Või mingi muu selline pehmem tükkideta mass. Näiteks tomatipasta.
Ma: Kui me nüüd siit oma järeldused teeme, siis tomatipasta- see on hoopis makaronid ketšupiga.
(onju loogiline?)

Imelised kaubandusleiud

Alles siin oli eesnahast diivan müügil ja kärbsepeenis ja puha…
Uued tooted on jõudnud ka toidukaubandusse. Loe nimekirja!
😀

Death at a Funeral

Sellise pealkirjaga filmi eile vaatasime. IMDB pakub žanriks komöödiat. Kuna komöödia mõiste on minu jaoks devalveerunud (enamik komöödiaid ei kipu kuigivõrd naljakat olema), ei teadnud mida oodata. Aga tulemuseks oli üks viimase aja parimaid filme, ehkki valmis too juba aastal 2007. Väga hästi läbikomponeeritud, vaimukas ja laiaulatuslikku portreedegaleriid pakkuv. Situatsioonikoomikat rohkemgi kui rubla eest. Ega Frank Oz ole ka üldsusele tundmatu tegelane. Enamik näitlejaid aga oli mulle uus galerii, samuti ka Dean Craig kelle ülejäänud töd võtan igal juhul huvitumiseks. Seda filmi aga vaatan kindlasti veel, mõned detailid leiab alati alles hiljem üles. Trailer ka:

Oma üllatuseks leidsin sedasama treilerit otsides tuubist hoopis teise filmi traileri; sama pealkiri, sama sisu, teised näitlejad; valmimisaasta 2010. Panen selle treileri ka:

Vaatasin ise ka viimase ära. Ilmselt film ise jääb vaatamata. See sisaldab täpselt sedasorti huumorit mida ma eelmisest leida EI lootnud…

Teeme ise eesti keelt

Astun uksest välja ja tuul toob ninna mingi lõhna. Eile seda seal ei olnud. Pööran sõõrmed vastutuult ja leian üles pihlaka. Lõhnab imalalt ja veidi mõrult. Ee. Või oli mõrudalt? Lollakas, mõrult ikka. Tuleb taipamine: see, kes ei tea, kuidas on õige, ütleb: mõrkjas. Haa.
Siit saaks ju soovitada sellele tüübile kes teleturus NÜRIDAT nuga kasutab: kui sa ei tea, kuidas grammatiliselt korrektne oleks, tee ise eesti keelt ja leiuta sõna NÜRKJAS.
Sest kesse idioot ikka täiesti nüri noaga kaamera ees võimleb?
Pole terav aga hädapärast kõlbab kasutada= nürkjas.