Järeltulevad põlved vol 2

Internet on imeline. Olgugi, et kõik eelnimetatud põlved elavad minust alla kilomeetri kaugusel, ei näe ma neid kaugeltki mitte iga päev.  Info ja emotsioonide jagamiseks on  Seeniori ja Juunioriga sisse seatud messengerigrupp. Väga hea, et on, kust ma muidu saaks teada, et  Vidin (poisslaps, 6 aastat vana) parasjagu hambaid vahetab või et  Pudin (tütarlaps, 4. a vana) toodab selliseid küsimusi, et ole aga mees ja oska vastata. Näide 1: Emme, kas hobusele võib huulepulka panna? (Seenioripoolne vastus: Ainult siis, kui tema emme lubab) või näide 2: Emme, kas merineitsi sees on liha? (Seenior viis jutu mujale, minu pakkumine oli , et rohkem nagu kala).

Aga Põnni (poisslaps, 13 aastat vana) mõttemustrid on tõeliselt next level. Näide 3:

On esmaspäev, kell 17 peaks Põnn olema trummitunnis. Kell 16. 50 saan sõnumi Põnni õpetajalt.

Õ: Kas Põnn tänan tundi tuleb?

Mina: Muidugi! (ja torman Põnni välja ajama, mul ka polnud meeles, #aastaema ).

Põnn läheb kodust välja, trummitundi on 5 minuti tee. Kell 17.30 saan õpetajalt uue sõnumi:

Õ: Aa et ta siis täna ta ei jõudnud. Pole midagi, eks siis neljapäeval uuesti.

Mina: Mis mõttes ei jõudnud? Õigel ajal astus kodust välja…

Õ: No siin teda igatahes ei ole.

Mispeale mina istusin nagu sütel ja trummeldasin ise närviliselt oma sõrmedega ettejuhtuvate esemete pihta. Põnn saabus kell 18 ja paar minutit lisaks.

Mina: Olgu su vabandus parem ikka väga hea!

Põnn: Mis mõttes?

Mina: Miks sa trummitun di ei läinud?

Põnn: Aga mu trummitund on ju teisipäeval!

Mina: Alati on esmaspäeval olnud ! (Tegelikult eelmisel aastal oli üks kord teisipäeval ka).

Ja nii me seal siis vaidleme teemal esmaspäev- teisipäev. Ütlen  Põnnile, et mingu ära õppima ja unustagu tänaseks arvuti. Põnn kaob oma tuppa, Ja siis jõuab mulle kohale. Lähen lapsele järgi. Põnn on hästi kurb ja huuled värisevad.

Mina: Kuule, Põnn, ma vist sain aru, mis sinu arvates juhtus. Kas võis olla nii, et sa arvasid, et ma ajan ise midagi sassi ja arvan, et sinu tund on esmaspäeval ja ajan su lihtsalt lampi tundi? (Põnn noogutab pisaraid neelates, näitan talle õpetaja sõnumit ja me lepime ära. Selles lepime ka kokku, et kui ta arvab, et mul ei ole õigus, siis ta ütleb mulle seda ja uurime koos järele, mis värk siis ikkagi on),

Lõpp hea, kõik hea. Ja arvutisse sai ta  peale õppimist ikka ka. Ega laps pole süüdi, et kõigi ajud ühel sagedusel ei tööta.

See kohutav tundmatu asi. KOIB

Teiste blogisid lugedes leiad kohati ikka mõne seiga, mis sind kõnetab. Aga alustagem algusest.

Minu laste sünd jäi segastesse aegadesse. 3,5 vanusevahega suutsid nad end nii ära sättida, et Seenior sündis ENSV’s ja Juunior EV’s. täpselt seitse päeva peale seda, kui rublad kroonideks moondati.Meil polnud sellest trikist kasu, saime  toonase  abikaasaga kahe peale 20 krooni ja 40 senti. Polnud just eriti palju.

No ja siis me niimoodi elasimegi; tööd, leiba ja õnne otsides. Elukohti vahetades- kus paremat pakuti, sinna läksime. Ja saime vastu pükse nagu alati. Kas peaksin rääkima siinkohal kahest nädalast, kus toitusime soola ja veega keedetud mannast? Parematel päevadel kohalikust laudast saadud kontide abil keedetud puljongist? (aga üürid, maksud ja muud elamistasud said tehtud ja riigi palge ees olime tubli noor perekond).

Mingil hetkel jõudis E’le (toonane abikaasa siis) kohale, et erasektor on kahtlane äri ning riik vähemalt ei jäta maksmata, olgu siis rahanumber pealegi see, mis ta on (et olgu vähemalt olemas. Nii sai minust aastal 1994 meremehe naine. Ja me arenesime.Isegi toidulauale ilmusid manna kõrvale muud asjad. Liha siiski mitte eriti, pigem odavamad vinkud ja värk.

No ja siis oli üks mälestusväärne päev 1995 sügisel (septembris). Kõik võlad olid makstud ja ma võisin poes endale pisut vabamaid käsi lubada. Juunior oli suvel kolmeseks saanud, tüdrukute lasteaiamaksudeks raha ei jätkunud ning nii ma nendega kodus istusin.,

Olgu öeldud, et emapalgast võis toona vaid unistada.

Igal juhul sain ma just veidi finantsi oma kodus tehtava töö eest, maksehäirelambid ei põlenud kuklas ning ma otsustasin teha TÕESTI HEAD SÜÜA. Ostsin kolm kanakoiba.Kartuleid.Värsket kurki. Hapukoort.Ja mõtlesin kogu tee poest koju, et assaraisk, kui hea see olema saab ja lapsed rõõmustavad.Muidugi saigi hea. Ja isegi lauda katsin lina ja salfakatega ja.

Seenior ja ma pugisime end mõnusalt ümmarguseks. Juunior kõõritas umbusklikult kanakoiba ja päris: mis see on? Vastasin ausalt. see on KOIB.

Juunior jäi rahule, sõi ära kurgid ja kartulid ning lahkus lauast.Koiba ei puudutanudki…

… ent naases minuti pärast ja avaldas: “Te võite minu papagoi ka ära süüa”.

🙂

…nojah, koib, koi, papagoi, mis seal vahet…

ega Juunior pole siiamaani suurem asi lihasööja-lilleke. Lapsepõlvetrauma äkki? 

😀

Orvuke vol 2 ja arvuti ajaarvamine

Põnn ärkab laupäevahommikul vara. Vara tähendab umbes kell 8.30 (no laupäeva kohta on see vara). Paneb ruttu riidesse ja ronib issi arvutisse. Seda lõbu saab lubada, issi ise läks tööle. Emand Ronk (minu neljas mina) viitsib kargu alla ajada umbes kell 10. Teeb lapsele suure taldrikutäie pasteedisaiu ja valab lahkel käel piima. Kõik süüakse ära.
Umbes 11 paiku hakkab Põnn riidesse panema. See võtab veidi aega, niisiis saab Põnn õue umbes pool kaksteist. Veel pool tundi hiljem helistab Isand Ronk (meesinimene siis muidugi):
Sa ei taha teada, mis praegu juhtus… ma annan sulle kohe blogimisainet. Saadsaaru, Põnn tuli siia* ja ütles “issi, anna raha”. Me tegime siis Vaese Katlakütja Fondi** tühjaks, seal oli 86 senti. Normaalne laps oleks endale kommi või nätsu ostnud. Tead, mis tema poest ära tõi? Pätsi säästusaia ja 250 g sinki***…
________________________________________________________________________________________________________
* kodust Isand Ronga tööjuurele on 100 ja Emand Ronga tööjuurele 150 kõndivat meetrit.
** lauasahtlisse kogunenud esialgselt taskupõhjas vedelenud või peale suuremat ekskursioonigruppi õuest leitud sendid
*** ma tean küll, et sink maksab rohkem kui 57 senti. ju siis oli tal endal ka midagi või kasseerib poemüüja puuduoleva hiljem issilt. Külaelu võlud.
🙂

Mu arvuti tuli nädala algul parandusest tagasi ja hakkas kohe õiendama, et kõik- kõik on aegunud ja vajab uuendamist. Algul ei saand nagu arugi, et mis tal viga on. Siis märkasin kuupäeva. Arvuti pakkus, et on 18. jaanuar 2080. Vähetõenäoline, et ma seda kuupäeva kunagi ka reaalis näen (samas on ennegi nähtud 114-aastaseks elanud inimesi). Sellega seoses meenus vana nali:
Ma kustutasin oma arvutist kogemata mõned failid ära. Kui ma arvutikella kaks nädalat tagasi keeran, kas nad on siis veel alles?

Lähen nüüd ja lõpetan ära selle töö, milleks ma juba kaks tundi hoogu võtan…