Tere, rändurvasikas

Mul on kahju, et sellest loomast ühtegi pilti pole… aga kui aeg annab, parandan selle vea. Hetkel aga pole mul muud teha kui alustada algusest ja loota teie kujutlusvõimele.

Et siis nüüd kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada eelmises postituses mainitud piimapäevast. seal on alati kohal ka  koduloomakesed (no need, keda tavaliselt korteris ei peeta, nii et ei kasse ega koeri ma siin silmas ei pea). Tänavuses kavas olid kaks lehma, kolm lambatalle ja üks vasikas, vanuseks kaks nädalat. Oleks Meesinimene teadnud kui palju halle juukseid ja kulunud närvirakke seesinane vasik talle põhjustab, oleks ta arvatavasti selle vasika toomata jätnud… aga nii see paraku ei juhtunud.

Mis siis juhtus, oli järgmine: nagu alati tõi Meesinimene sõbra juurest rahvale vaatamiseks  kolm lambatalle ja (boonusena) kahenädalase vasika. Kogu see kamp pidi olema aedikus  (Cramo poolt renditud tugev tara ja söömiseks ohtralt niitmata rohtu) ja seal umbes viis tundi püsima. Vasikas arvas aga teisiti. Leidis nõrga lüli taras(või abivalmis käed, seda ei tea me siiani) ja põgenes.

See hetk, kui mina parasjagu parkimiskorraldusega tegelesin ja meie kohalik taimemüüja tekstiga “Vaata, kus vasikas on!” jääb mulle vist  eluajaks meelde. Vasikas nimelt asus keset ristmkku mida statistika järgi läbib 400 rekkat ööpäevas. Seal ta paraku seisis ja minu “vissi-vissi” soolost polnud kasu pehmelt öeldes muffigi. Vasikas kadjas mööda telgjoont Viljandi poole.

Selleks ajaks, kui ma teenindavale personalile suutsin probleemi olemuse selgeks teha, oli vasik teelt ära kalpsanud ning metsa kadunud. Polnud lihtsalt päris selge, kummale poole teed ta hüples. Mehed arvasid et lähemasse… ja veetsid tubli tunnikese võsa kammides. Vasikat seal ei leidunud.

Möödus veel tunnike ja saabus teade, et vasik on hoopis teisel pool teed. Ega siis midagi, autole hääl sisse, viis välejalga kaasa ning järgmisesse metsatukka.Siis sai kohalik noorus teada, mida tähendab väljend “vasikaga võidu joosta”.  Kahel korral said püüdjad ka vasikust kinni, ent see rabeles lahti ja pages edasi. Ütle loomal jõudu, tõesõna* .

Meesinime ja co jälitas vasikat edasi põhimõttel: kui ka kätte ei saa, siis vähemalt tean, kus ta on. Ning kui see kahenädalane ollus kohaliku kuue lehmaga karja leidis, võisid kõik rahul olla- sealt ta ju enam kuhugi ei lähe.

Aga võta näpust (või varbast või misiganes kohast). Õhtuks oli see väike lollike karjast kadunud. Ja polnudki midagi teha – jäime lootma, et uus päev toob selgust.

Järgmisel päeval saime teada: vasik olla ületanud jõe ja nähtud meid siit 6 km eemal, siis veel ühes kohas ja siis kell 3 öösel kohaliku koolimaja ees. Lootuse kaotanud meesinime läks igaks juhuks sinna, kuhu ta loomakese tõi, ehk siis piimandusmuuseumi õuele.

Ja seal see õnnetu heki all põõnas.

Meesinnime tegi ruttu aia ümber ja helistas peremehe kohale….

Peremees muidugi tuli ja sai loomakese autosse ( ja viimane sai loomakese poolt korralikult ära reostatud… peremees sõitis nii, et pea oli aknast väljas) 😀

Aga lõpp hea- kõik hea. Meesinime küsis sõbra emalt : on su vasikal ka nimi?

Oo ei, vastas sõbra ema.

Selge, vastas meesinime. Olgu ta nimi RÄNDUR.

Nii sündiski.

  • kui keegi tunneb tsitaadi ära, antagu teada, siis tean, et ma pole ainuke, kellele nimetet raamat hinge läheb 🙂

Oo, kevad…

Ma siin mõned ajad tagasi rääkisin, kuis pääsukesed taas koju tee leidsid.
Täna vaatas meesinime neid taas heldinult (näha polnud suurt midagi, kuulda vaid) ja teatas rõõmsalt:
“Seksivad, nurjatud” 🙂
😀

Kaitstud: Hooaeg avatud

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Posted in muig, olme, saeküla kroonika, tõestisündinud lugu. Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Arenguruumi vist ikka on

Kui härra president aeg- ajalt kuulutab välja konkursse uute sõnade leidmiseks, siis mina teeks siinkohal ettepaneku mõnede sõnade leksikonist kustutamiseks. Üks neist on arenguvestlus. Koolis leiab see sõna tihedat kasutamist; arenema peavad omavahel klassijuhataja+laps+lapsevanem, kevadeti (loe: õppeaasta lõpul) õpetaja+direktor, direktor peab omakorda arenema kooskõlas kooli pidajaga (see on siis KOV vms) ja nii edasi.
Aeg-ajalt saab seal huumorit ka.
Tõestuseks tänane näide(nd).
Tegelased:
Klassijuhataja
Aadu
Aadu ema
Direktor (hüüdnimega Paksmagu, kes tegelikult laval ei esine. Direktor on tuntud hüüdnime pidi, tiitliga ei kutsu teda mitte keegi peale õpetajate).
Laval klassiruum, laua taga istuvad Klassijuhataja, Aadu ja Aadu ema. Nad on seal juba pikemat aega sundimatus õhkkonnas istunud- arenguvestlus käib täie hooga.
KLASSIJUHATAJA:… aga mis teema see siis täna ikkagi oli?
AADU: No me läksime kolm minutit enne tunni lõppu ära ja siis tuli Paksmagu…
AADU EMA:(šokeeritult) Aadu!
AADU: …ja siis tuli direktor ja kukkus mölisema…
AADU EMA: (veelgi rohkem šokeerituna) Aaaadu!!!!
AADU: Midaaa? Ma ju ütlesin DIREKTOR???
KLASSIJUHATAJA (paneb pea lauale ja möirgab naerda)
😀

Mõnusa ilma tõttu on see töötuba suletud

Ilm kiskus mõnusaks juba eile õhtul. Kardinate tagant päris täpselt ei näinud küll; kuulda oli aga selle eest heasti. Eks ikka seda vingu ja ulgumist, mis liine läbi näris, puid rutjus ja paadi küljest tükke krõbistas 🙂
Hommikul oli maailm ikka veel alles, üle keskmise tuuline vaid endistviisi. Paanika algas kell 8.45 kui Saekülast ilma igasuguse hoiatuseta lahkus elektrivool. See tähendab- Saeküla suurim ettevõte muidugi voolu omas, neil on oma generaator ja muud trikid ja seda voolu jagavad nad ka Saeküla kõrtsile, kust ettevõte oma töölislõunad hangib.
Mujal aga valitses paanika. Kui allakirjutanu tööposti otsa jõudis, valitses seal hämarus ning kõikvõimalikud UPSid ja ATSid piiksusid närviliselt oma nurkades. Kuna elektri lahkumisega lahkus ka vesi, võis siin-seal näha kannatajailmelisi kolleege, kes jäid ilma oma kohvipausist ja vesikloseti külastusest. Ka kokkadel köögis ei olnud lihtne- kartul keeldus ilma kuumuseta keemast.Niisiis serveeriti meile ahjulõhet toorsalatiga, piima ja leiba. Mis polnud üldsegi mitte paha kraam.
Lõpuks jäi jutt nii: kell 11 lõpetame tunni (kolistades ise koolikella), suuremad klassid sööma, 11.15ks tellime bussi, mis kaugemad lapsed koju viib ning ongi selleks korraks tööpäev läbi.
Istusime siis herr direktoriga õpetajate toas ja ootasime, kuna kella tuleb kolistama minna.
Elekter saabus kell 10.55. Oli peaaegu kuulda, kuidas üldine pettumusohe tervet kooli läbis.
Vaatasime bossiga teineteisele otsa:
BOSS: Mis teeme? (talle eriti ei meeldi kiiresti uutes olukordades orienteeruda)
MINA: Ma ei tea… see vool ei pruugi püsima jääda veel…
BOSS: (juba natuke rõõmsamalt) Jaa, see on õige küll…
MINA: Jääks ikka esialgse plaani juurde? Vett ju ka ei ole veel tulnud…
BOSS: Nii on vist kõige õigem. (koolikella helistades vasakule ära)
***
Ja mina ka panen ka kohe aparatuuri kinni ning kaon rõõmsalt vilistades koju.
Lausa nagu laupäev oleks varem kätte jõudnud 🙂

Nunnumeeter

Kes meist suudaks vastu panna kiusatusele veidi kolleegi kallal norida (heas mõttes, eks igaühel ole omad kiiksud), eriti, kui kolleeg annab teada, et oma töös on ta PREFEKTSIONIST, et ei lase jama tööd läbi, kui töö on halvasti tehtud, vot nii prefektsionist on ta kohe, et teeb ise töö ära selmet lapsel mingit jama teha lasta.
Täna uhas kolleeg mööda õpside tuba, paljundas midagi ja teatas pärimisele vastuseks, et puutöö tundi tulevad tütarlapsed ja siis tuleb “mingit nunnumeetert” teha anda. Seepeale soovitasingi mitte “midagi teha anda” vaid ehitatagugi üks nunnumeeter.
Samas ruumis viibisid minuga ka toetavad tüdrukud M ja J. Koostöös nendega leiutasime nunnumeetri põhimõtted:
1. Nunnumeeter olgu veidi üle meetri pikk, ülemeetrine osa siis maase kaevamiseks või seinakinnituse osana.
2. Nunnumeeter on suvalise laiusega (soovitatavalt mitte üle 20 cm) laiusega latt.
3. Iga 10 cm tagant on kinitatud konksud, mille külge riputada nunnumeetri skaalal punkte saanud esemete/inimeste fotosid. Tuletame siinkohal meelde ka iidseid kreeklasi ja sõna “mõõtma”.
4. Nunnumeetril 0 p saanud pildid ei vääri äramärkimist.
5. Nunnumeetri mõõteskaala mõõdetakse välja joonlaua abil, üks reasamm vrd 10 cm. (integratsioon matemaatikaga)
6. Nunnumeetrile riputatavaid pilte võib otsida internetist (integratsioon informaatikaga).
7. Nunnumeetrit võib kaunistada oma äranägemise järgi (integratsioon kunstiõpetusega).
8. Nunnumeetrile võib põletada mustreid, arvestades kõiki asjaolusid (integratsioon ainetega keemia, füüsika, kunst, tööõpetus; mustrite iseloomu arvestades võib-olla ka ajalugu)
9. Nunnumeetri valmistamine nõuab teatavat füüsilist pingutust ning töö tegemise hetkel teatud kohas viibimist (geograafia ja kehaline kasvatus) ning töö õnnestumine eeldab soodsat tähtede seisu (astronoomia).
10. Nunnumeetri valmistamisel on oluline ka taustmuusika/müra/vaikus ja materjali (eriti puidu) seisukord. (muusikaõpetus/bioloogia)
11. Last (but not least) annab nuunnumeetri valmistamine võimaluse üksteise toodangut sheerida, laikuda ja blokkida , kui midagi ei meeldi; viimane variant kahjuks on käibel suurel määral vaid virtuaalmaailmas. (ühiskonnaõpetus).
Leidke mulle veel mõni õppeaine ja ma põhjendan selle seose nunnumeetriga ära nigu tsipsti. Uus õppekava on kõik minusugused teinud äärmiselt sensoorseteks integratsioonispetsialistideks.
Loo moraal: Nunnumeeter uue õppekava kohustuslikuks elemendiks!
😀

Lihtne matemaatika

Istuvad siis suurel vahetunnil Saeküla kooli õpetajate toas kaks Matemaatikat (lühendatult 1M ja 2M) ja arutavad midagi innukalt. Paar meetrit eemal rüüpab Poiste Tööõpetus (PT) kohvi. Tema ei aruta midagi. Lihtsalt kuulab. Siseneb Ajalugu (A) ja valab endalegi kohvi. Joob ja vaikib. 1M ja 2M jutuajamine kestab ja valjeneb. On kuulda oskussõnu “ruutjuur”, “kaatetite ruutude summa”, “diagonaal” ja muud sarnast.
A: (ei pea vastu) Mis te vaidlete seal nüüd?
M1: No ülesanne ei tule välja! Kontroll-lehel on teine vastus kui see, mis meie saame.
M2: No aga kui see ruutjuur…
M1: Kes sul viiendas klassis ruutjuurt oskab? See peab olema lihtne lahendus!
A: Mis ülesanne see on selline?
M1: Kuula: Ristkülikukujulise basseini küljed on 16m ja 18m. Bassein on vaja ümbritseda aiavõrguga nii, et igast küljest on vahe basseiniga 4 meetrit. Mitu meetrit kulub võrku?
A: (mõtleb veidi) Nooh, minu mõistus ütleb, et küljed kokku mis on siis 18+18+16+16 mis omakorda on 68 ja siis igale jupile 8 meetrit juurde, 4 ühele ja 4 teisele poole ja see on siis 4 korda 8 mis on 32 ja kokku läheb seda võrku siis 100 meetrit.
M1:(seedib veidi nii ebamatemaatilist ja keerulist seletust)Nojah, meie saime ka 100. Aga vastustelehel on 92.
M2: Ma ütlen, siin on mingi konks sees.
M1: No mis konks seal olla saab? Igatahes ma ütlen lastele, et 100 on õige ja kogu moos.
M2: No aga kui see ei ole õige?
PT :(kes on seni vaikinud, tõuseb äkki) Aitab jutust! Lähen viskan selle augu valmis!
(naer saalis)
***
🙂