Episood kraavikaldal

Saekülas on talv. Külm talv üle pikkade aastate. Nii külm, et lõhkevad maa-alused veetorud, mis sinna paigaldatud kusagil nõukaaegade keskpaigas. Sügavale maa sisse. Nii umbes miinus kolm meetrit. Hiljem on sinnasamma torude peale veetud muid kaableid ka. Elektri omi, näiteks. Ja telefoni. Ja kurat teab, mida veel.
Sest ega keegi ei viitsinud omal ajal kaarti joonistada, kuidas need sinna maa alla said.
Aga toru läks katki ja vesi valgus igale poole mujale, igatahes mitte kraanidesse ega mujale, kuhu ta minema pidi.
Esimene päev otsisid mehed viga.
Teisipäeval otsisid mehed kohta, kus viga tekkis.
Komapäeval leidsid mehed vea koha üles. Mis oli väga hea, sest siis sai hakata viga parandama.
Neljapäevaks oli maasse tekkinud suur auk. Sügav ka, nii 3 meetrit.
Reedeks olid nii meeste kui elanike närvid mustavõitu (nu vett ei olnd ja pesta ka ei saanud).
Reede õhtul tuli mutike augus toimetava töömehega jutustama.
Mutike: Nu ei tea, kas saab ikka õhtuks selle asja korda?
Töömees: No püüame ju kõigest väest.
(paus 5 min)
M: Nu ega ei tea nüüd juba kaua siis veel läheb?
T: No ei tea, ei tea, teeme nii kiiresti kui saame.
(paus 5 min)
M: Nu kas on nüüd varsti valmis ka juba?
T: Kuule, tädi, sa vaata milline segadus mul siin on: juhtmed, kaablid ja torud kõik läbisegi… ega ma pole mingi AJUKIRURG et selle siin kohe läbi hammustan!!!
M. (stoilise rahuga) Aga mulle meeldib P. haiglast kirurg V. …
🙂

Daam sinise kilekotikesega

Saekülas on kalapäev reedeti. Siis sõidab kokkulepitud kohta kena valge kaubik mis sisaldab endas kaupmeest ja palju värsket kala. Kuna Saeküla poes pole iial kala müüdud värsket kala saada ei ole, on huvilisi palju. Nende seas ka väga vanas keskeas daam Üksiku Maja Kolmandalt Korruselt.
Kuigi daam pole enam noor, armastab ta kala sellegipoolest. Kribinal-krabinal sibab ta reedeti trepist alla, mööda suurest kivist, maja prügikonteinerist, katlamajast, veel ühest majast… ja kohal ta ongi. Ostab räimekesi mis sinise kilekotikese sisse pakitakse, kappab kribinal-krabinal koju tagasi ning praeb räimekesed ära.
Ja siis tuleb probleem: kuhu panna vastikult värske kala järgi haisev sinine kilekotik? Köögi prügikasti ju ei pane, see haiseb seal edasi. Kolm korrust allapoole konteineri juurde kah ei lähe. Niisiis jääb järele ainus lahendus: daam siirdub rõdule, tõstab kilekoti näpu vahel üles ja jääb tuult ootama. Kui tuul saabub, vabastab daam koti ning jälgib heldinult, kuidas see kaduvikku liugleb.
Nii igal reedel.
Sest reedeti on Saekülas kalapäev.

Saeküla lood

Kunagi igiammu ( umbes 4 aastat tagasi) üheks tähtpäevaks kirjutasime seeniori ja sõbrantsiga näidendi “Tähtpäev” ja etendasime seda ühe tähtpäeva puhul. Või no mis siin ikka kirjutada oli, see näidend kirjutas end ise, otse elust maha. Eks ole igas külas oma Kultuuriasjapulk, Rahulik Viinanina, Tutvustega Tibi ja Põhimõtteline Põllupidaja. Ja juttu oli siis sellest, kuidas tahetakse paremat… aga välja kukub nagu alati.
Igal juhul, et mitte lasta juhtumistel kaotsi minna, hakkame siia üles täheldama tõestisündinud juhtumeid kohalikust külaelust… (järgneb)
😀