Arenguruumi vist ikka on

Kui härra president aeg- ajalt kuulutab välja konkursse uute sõnade leidmiseks, siis mina teeks siinkohal ettepaneku mõnede sõnade leksikonist kustutamiseks. Üks neist on arenguvestlus. Koolis leiab see sõna tihedat kasutamist; arenema peavad omavahel klassijuhataja+laps+lapsevanem, kevadeti (loe: õppeaasta lõpul) õpetaja+direktor, direktor peab omakorda arenema kooskõlas kooli pidajaga (see on siis KOV vms) ja nii edasi.
Aeg-ajalt saab seal huumorit ka.
Tõestuseks tänane näide(nd).
Tegelased:
Klassijuhataja
Aadu
Aadu ema
Direktor (hüüdnimega Paksmagu, kes tegelikult laval ei esine. Direktor on tuntud hüüdnime pidi, tiitliga ei kutsu teda mitte keegi peale õpetajate).
Laval klassiruum, laua taga istuvad Klassijuhataja, Aadu ja Aadu ema. Nad on seal juba pikemat aega sundimatus õhkkonnas istunud- arenguvestlus käib täie hooga.
KLASSIJUHATAJA:… aga mis teema see siis täna ikkagi oli?
AADU: No me läksime kolm minutit enne tunni lõppu ära ja siis tuli Paksmagu…
AADU EMA:(šokeeritult) Aadu!
AADU: …ja siis tuli direktor ja kukkus mölisema…
AADU EMA: (veelgi rohkem šokeerituna) Aaaadu!!!!
AADU: Midaaa? Ma ju ütlesin DIREKTOR???
KLASSIJUHATAJA (paneb pea lauale ja möirgab naerda)
😀

Vahepeal on siis olnud nii … alapealkirjaga Koerad minu elus

Mu viimane sissekanne oli 9. jaanuaril ja sellest on päris mitu päevakest möödunud. Ja kogu aeg on midagi juhtunud ja ma muudkui mõtlesin, et ei hullu, küll ma panen kõik takkajärgi kirja. Ja täpselt nii ma mõtlesingi kuni 13. jaanuarini. Sealt edasi on vaid üks mõte ajudes pidevalt. Kirjutan siis selle endast välja.
Aga alustan algusest. Varuge kannatust, sest ma alustan tõepoolest algusest.
Esimene koer, keda mul oli au tunda, kandis nime Pontu. Oli mu tädi koer ja kuna ma oma lapsepõlvest palju aega maal veetsin, siis ilmselgelt ka oluline. Madal, karmikarvaline, midagi taksi ja hundi vahepealset, ent ääretult leebe. Jäi 23 aasta vanusena auto alla.
Lihtsalt kronoloogia mõttes- sama tädi juures Nupi; väike närviline nähvits.
Tema järel Punane Muki (omadussõna sai hiljem lisatud lihtsalt selguse mõttes); samamoodi koer mu tädi juures minu ajaarvamise järgi mu vanuses 7-10. Haigestus katku ja läks metsa surema. Nii nagu ta otsustas, nii ka jäi.
Siis tuli Must Muki. See on sedasorti levinud krantsitõug, kus mõlemad esivanemad lambakoerad, ent tegelik päritolu teadmata. No et näeb välja nagu hunt, ent koon on lai, karv must, lühike ja kare ja (Muki puhul pole vist vaja kaugelt otsida) varvaste vahel ujulestad.
Aga no siis! Saabus aasta (lasmanüüdarvutan). ..eee… 1979, kui mu õde sai 11, kinkis tema pinginaaber talle sünnipäevaks kutsika. Ema spits, isa teadmata. Eks meie emme-issi said veidi hoiatatud ja ega nad nüüd väga õnnelikud just ei olnud, aga otseselt vastu ka ei vaielnud. Niisiis sai pruuni-valgekirju kuts nimeks Lulli, kes veel 15-aastasena hämmastas meid oma hüppevõimega. Kui ta oli nii umbes kümneaastane, ilmnes tal tõsine maksakahjustus, mille mu ema ravis välja toore kartuli abil. Lulli lahkus siit 17 aasta vanusena une pealt.
Aeg läks edasi, mina abiellusin Seeniori isaga. Temal oli ju ka õuevalvur olemas. Emane must- beež saksa lambakoera vurhvi ent tunduvalt tugevam krants. Serafima (nii oli ta nimi) asemel kutsusid kõik teda tunduvalt lihtsamalt Fimkaks. No ja see Fimka viskas meile seda tüüpi vimka, et suhtles oma ohtlikul ajal lausa kahe koeraga :). Niisiis nägi pool tema pesakonnast välja nagu laigulised ja mustad hundid ning ülejäänud pool ebamäärast värvi ja mustad hunt- karvik- terjerid. Kaks pesakonna viimast, keda peredesse anda ei õnnestunud, olid beež-must- valge traatkarvaline hunt Lapi ja täiesti ebamäärane nihverdis Pontu. Mõlemad veetsid väärika elu mu õe juures maal.
Ma usun, et olen sellest ka varem siin rääkinud, et ma olen olnud abielus enam kui üks kord. Teist korda seda elades ei olnud isegi võimalust, et meil kusagil oma koer oleks, lihtsalt olud olid sellised. Aga ometigi juhtus nii, et olles juba teatud aja elanud ilma kodukoerata, tuli ta meie koju- Juuniori isapoolsete vanavanemate maja põles maani maha ning Jacky saabus meie hoovile. Kuna ta oli aegade algusest saati olnud õuekoer, ei olnud ka probleemi olemas; härra Juuniori isa ehitas talle ühisaiamaale kuudi (majarahvas oli nõus) ning kuna elasime poe teisel korrusel, hellitati ta söögi osas ikka korralikult ära. Tema 14ndal eluaastal hakkasid ilmnema probleemid nimega seljanärvipõletik ning millegipärast ka seniilsus; proovisime koera toas kantseldada (raske!) ning õue pissile tassida (veelgi raskem!). Kui Jacky mõistus ja keha erinevaid radu käima hakkasid, ei jäänud enam valikuid. Ütlen siinkohal ka seda, et mina olin see memm, kes juures istus ja koera kallistas kuni viimase lõpuni.
Tõotasime Juuniori isaga teineteisele- ei mingit koera enam. Aga saatus ütles vist midagi muud. Ja nii see juhtus:
Oli sügistalvine hommik aastal 2003 (aasta Jacky lahkumisest) ja nägin täiesti juhuslikult pealinna poole sõites tuttavat naisterahvast. Tal oli mulle öelda järgmist:
Kuule, K, (K- see olen mina), meile tuli üks koer ukse taha. Ma ei tea, miks, aga ma mõtlesin kohe sinu peale. Ta on kuidagi sinu moodi.

Tahtsin ma jee uut koera. Aga lubasin, et ta võib penikese mulle koju näitama tuua. Asi lahenes väga lihtsalt- niipea, kui koerik mu põrandal klõbistas oma küüntega, olin ma murtud mees naine ja koer jäi meile. Nimeks sai talle Fox. No ta oli ju paras rebane ka. Aegade käigus avastasime me kolm lõikejälge esikäpal, mängulise iseloomu ning puuduva esihamba. Aga ta võttis meid endale ja elas üle ka meie perekonna purunemise (loe: lahknemise Juuniori isast) ning kolimise pealinna lähedasest alevist kodumaa keskele.
Foxiga on see lugu, et mingil hetkel jäi ta haigeks ja kutsusime loomaarsti. Juunior käis toona vist seitsmendas klassis jaoli ise ka parasjagu köhane, niisiis said kokku Juunior, vetarst ja Fox. Kes eriti kurjaks kätte läks, kui vaja oli rektaalsel teel temperatuuri mõõta (ja lisatuna seegi, et Fox oli oma eluajal ilmselgelt vikerlane 🙂 ) Noh ja loomaarst, olles üle vaadanud koeriku parameetrid, teatas: see loom on vähemalt 14 aastat vana. Sellest infost kuni Foxi lahkumiseni jäi umbes 4 aastat.
Aeg möödus ja Juunior läks oma elu elama ning sai teekaaslaseks (oh imet küll) viieaastase retriiveri nimega Tutti.
Nagu öeldud, elas oma elu maakonnalinnas,kõik oligi hästi, kui enam ei olnud nii hästi ja Juunior läks laiali mõnest mehest (elu muutub, mis teha), tõi ta oma koera ja tema sõbranna (loe: 2 kuldset retriiverit) mu 50 m2 peale elama. Mitte, et ma sel hetkel väga õnnelik oleks olnud paari lisakohustuse üle, aga no kuuuuuuuuuuuuuuulge, retriiverid ei ole kohustus vaid puhas rõõm. no ja siis nad tulidki Põnni sünnipäeval ja veetsid meie juures aega kuni septembrini 2014. Niisiis : kuldsed preilid T ( Juuniori kaasomandi koer) ja S ( Juuniori sõbranna kaasomandi-koer) veetsid suve meil. Täpselt selle suve, mis tagantjärele vaadates “läks mängides ja joostes” 🙂
Ma ei saa päris kindlasti väita, et kogu see rahvas ( ma ise kaasa arvatud) oleks kohe algusest peale koerte kantseldamisest sillas olnud, ent kui aeg jõudis ja koerikud S perenaise juurde talvituma läksid (eramajja, kus ruumi rohkem, kui rubla eest), oli ikka nukker küll. Tol hetkel, kui koerad lahkusid, istusime Kutiga köögis ning tõdesime teineteisele otsa vaadates: noh, ok, kui te neid vaid laenate, siis pole ju hullu.
13. jaanuar 2015 õhtul sain Juuniori käest teada, et mu armsal lemmikul on diagnoositud luuvähk siiretega kopsus.
Kaks päeva hiljem tõime T siia.
Oleme instrueeritud tema hüppamise ja mängimise osas, ainuke tüüp, kes seda ise ei tea on meie kallis klaaskoer, kelle luud on nii õõnsad, et pisemgi põrutus võib need purustada.
Ja siis…
… on see, millele ma ei mõtle.
Te kõik teate seda kuuma klompi, mis et lase inimesel hingata; sa ahmid õhku ja sellega päästad ventiili valla ja siis voolab täiesti tahtmatult nii silmadest kui ninast. Olgu või keset tööpäeva või klassi ees. Sa lihtsalt ei saa sinna midagi parata.
Mu kallis klaaskoer.
Ma tahaks , et ma oleks jumal, kelle võimuses kõik on. Seni ma lihtsalt palvetan. Päriselt ka. Ja loodan imele. Palun, kas ma võiksin loota?

Kogu tõde pilvelaevadest :)

Kuigi suurt laulupidu sel suvel oodata ei ole, maakondlikud väiksemad asjad viiakse ikka igal pool läbi (ja pärast saab hinnata, kas oli sündmus või üritus). Valmistuma hakkame muidugi varakult, s. t täna. Sest et on koorilaul ja noodid gmaili postkastis.
Laen mina siis ühe pdf alla. Ilus pealkiri ja ilus tekst sel laulul:
Kui_sa_vaatad_pilvelaevu (1)-page-001
Aga kuidagi viltu ja väike noot (A4 peale mahub 2 lk. laulu). Tekkis plaan: teen ruttu pdf’ist docx- variandi, seda saab lõikuda-kleepida oma suva järgi ja saangi valmis. Siis prindin korralikud A4-d välja.
Mõeldud- tehtud.
Tulemus polnud päris ootuspärane; mõned noodiread olid konverteerimise käigus kaotanud osa joontest ja vahetanud kohti… ning pealkiri polnud ka enam teps mitte see:
Page-1
ja sõnu ma igaks juhuks ei hakanud isegi lugema.
***
Laulu (seda esimest varianti) me muidugi hakkasime õppima, vana hea zoom 141 ja koopiamasin päästsid välja 😀

Kaitstud: Selline lugu siis

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Posted in 365, meie elu on siin ilmas..., tõestisündinud lugu. Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Ei midagi uut siin päikese all :)

Täidetud paprikad on ahjus ja mul tuleb mõte:
Kuule, kallaaaaa -hõikan ma köögi poole- mis oleks, et kui seekord paneks igale paprikale veel viilu juustu peale?
MIDAAAAAAA? – kostab köögi poolt
mõeldes siis, et meesinime ei kuulnud mu kandvat kontraalti, ajan pefi diivanilt püsti ja siirdun selgitustööle:
Ma lihtsalt mõtlesin, et paneks seekord paprikatele juustu peale ja…
Ei, ma kuulsin küll, mis sa ütlesid, – vastab meesinime- lihtsalt, et ma tahtsin sulle täpselt sama asja öelda…
🙂

Must-valge 5

Ongi viimane päev viiepäevasest väljakutsest.
Võtame siis kokku: talv, kevad, suvi , sügis ja taas talv…
Ei saa midagi alata tühjalt kohalt (energia jäävuse seadust mäletate?), niisiis, soovin kõigile head vana-aasta ärasaatmist ja ka seda, et uus saaks ainult paremaks minna. Teate, need aastad, mis meile on siin antud, on siiski loendatavad, niisiis (nagu keegi kunagi ütles): lase vabaks 🙂 .
Aga pildil olen ma (kuigi pikem) nii vana noor, et ei tea sellest veel midagi. mustvalge 5 001
Ma tahaksin teha ka aastakokkuvõtet, loodetavasti on mul selleks homme-ülehomme aega. Sest- nagu juba öeldud- uuel aastal on uued asjad 🙂

Must-valge 4

Siis, kui suvest sügis sai,
kooli astus väike Mai…

Tuleb muidugi nentida, et kumbki pildil kujutatud isikutest ei ole väike Mai, ent see-eest on üks juba 5. klassis ja teine manitseb muudkui õppima-õppima-õppima.
Esinemiskoht on ka udupeen. Tunnete ära?mustvalge 4 001