Oh hädaaaaa


Oh hädaaaaaa. On ju laule, mis kohe esmakordse kuulamise järel kummitama jäävad, eks ole? Oh hädaaa. Vaatan hommikul peeglisse ja näen- oh hädaaaaa. Lambapea eksterjööri-osa on kontrolli alt väljunud. Kontrolli all hoitakse seda väga konkreetse lokkidele mõeldud juuksekreemiga, see aga on otsas. Otsa sai ta kuu aega tagasi. Viimased 20 purki sai ostetud 23. juuni 2008 Ülemiste Rimist. Hiljem pole kohanud. Googeldades sain teada, et nii mõnelgi veel on sama jamaaa et otsas on see kolaaaa. Oh hädaaaaa. Nii et kui keegi kusagil juhtub nägema, andke teada, et saaksin laulda: ei hädaaaaa.
Ma tegelikult tahaks pikki lokke… aga probleem on selles, et mu juuksed ei kasva pikkusesse vaid laiusesse. Pildil nähtud tootega oli täiesti võimalik neid allapoole langema sundida aga… Niisiis on mu igapäevasoenguks juuksekreemi puudumise perioodidel (neid on ka enne ette tulnud) lühikesed lokid, mille kohta kõik arvavad et keemilisel teel saavutatud. Ja kui tõde selgub oiatakse: no küll sul ikka veab, nii vähe vaeva. Nojah. Vähese vaeva hind on üheülbalisus. Sirgendama ma muidugi ka ei hakka, esiteks ei viitsi, teiseks tahaks et mul ka 70selt juuksed alles oleks. Ja kolmandaks- kui loodus sulle midagi andis siis põhjusega. Nii et ära virise. Ma siis ei virise vaid mõtlen välja, mis see põhjus on.
Aga ikkagi, kust saada pikemaid juukseid ilma et peaks pikendusi kasutama? Ja seda ruttu? Tahan enne ruttu ära proovida kui 50 saan. Keeldun nimelt välja nägemast nagu mu omaaegne ajalooõpetaja, hallinev õlgadeni lõngapasmas kelmika tutikesega kuklasse seotud, jõululaudlinast kleit seljas…
Oh hädaaaa.

Kaitstud: Hr X (häälda: ekz)

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Posted in köögist, viu-viu-viu. Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Kuhu kadus laupäev

Olin ühes kohas.
Aga seekord eriti ei nautinud.
Mitmel põhjusel.
Esiteks olin seal juhendajana. Teiseks oli ilm jube külm (loe: tuuline). Kolmandaks oleksin tahtnud veel maale jääda. Ja (last, but not least) oli seal üksjagu asju, mille kallal ikka viriseks kah.
Hakkame peale sellest, et kaasas olid praktiliselt kõik lapsed 1-4 klassini ning 5-9 tüdrukud. No suuremad saavad valdavalt ise hakkama, väiksemaid peab vaatama ja kantseldama. Õnneks olid ikka paar kolleegi saatjaiks kaubeldud. Aga kui sõitu alustame kell 13.00 (sest kell 14.00 algavad proovid) ja tagasi jõuame 22.30, on seda algklassilaste jaoks selgelt liiga palju.
Teiseks. No supitalongid saime kohe alguses kätte. Suppi antavat 14-17. Ja juhendajal on käsk suunata lapsed sööma kohe peale oma kooriliigi proovi- see on siis vastavalt 14.30 ja 14.45. Kui supp on söödud kella 15ks, arvake ära, kas lapsel on kõht kell 19 tühi või ei? Endalgi on, eksole. Mina kui majanduslikult iseseisev tädi võin ju sellest ainsamast (!) söögikohast endale burgeri osta kui olen tund aega sabas seisnud; või näiteks 65 raha eest šašlõkki või 40 raha eest friikaid. Aga lapsed? Või oleksin pidanud koju saadetavatele teadetele (alati saadame paberid koju teemal “sõidame siis ja sinna, selga see, kaasa see ja teine, tagasi umbes kell hilja) lisama ka: pakkige kaasa paarsada krooni taskuraha ja kohvritäis võileibu? Nendel lastel, kel vanemad vaatama tulla said, vedas: lapsevanem ikka halastab võimaluse korral, kui lapsel kõht tühi on. Aga ülejäänud? Oleks võinud olla ka selline müügilett, mis inimliku raha eest kasvõi küpsiseid ja pirukaid müünud.
Ilma vastu me muidugi ei saa. Kampsunid ja vihmakeebid olid kõigil, paras riietus oleks olnud aga korralik talvejope. Saanuks pidu ilma lõdisemata nautida. Vot ei tule inime kohe selle peale
Kolmandaks :pidu ise. Rongkäigu algus kell 17, peo algus kell 18. Lõpp 21.30. Koos kummardamiste ja tänamistega kuni 22.00. Selle viimase ajal tantsulapsed seisid truult lõdisedes laval, kes tantsima ei pidanud, oli juba ammu bussi sooja roninud ja magas. Ma saan aru, et peokava on vaja siduda; seekord olid selleks valitud/kirjutatud kunstmuistendid. Need ei olnud mitte pahasti kirjutatud… küll aga võttis nende ettekandmine kogu ürituse mahust vähemalt kolmveerand tundi enda alla. Kahju oli vaadata, kuidas legendide ettelugemise ajal enamik rahvast valjuhäälselt omavahel rääkis. Ja aeg muudkui läks. Ja lapsed väsisid järjest enam.
Muide, legendide kohta: need olid kõik üha inimese kirjutatud; kavalehel seisis tema kohta märge: legendide leiutaja :). Siukest ametit tahaks isegi. 😀
Neljandaks: WC-d. Aru ma ei taipa, miks ei võiks olla palgatud inimesed, kes silma peal hoiaks, kas ka tualettpaberit jätkub ja midagi ette võtaks, kui WC-st peldik saab? Väga kurb oli vaadata kui põnnid jalalt-jalale hüpates kaeblesid: ma ei saa sinna minna, see on kõik täis pissitud. Mida tegema peab? Panna poti kohale nool ja silt: SIHI SIIA või?
Juba paar nädalat tagasi hakkas koolis see hala pihta: ma ei taha sinna, seal läheb jälle nii kaua (teadjamatega käime juba viiendat aastat). Kõik on ju nagu ilus, rahvas laulab ja tantsib, melu käib… aga kolme ja poole tunnine kontsert on liiiiga palju. Siis võib-olla ei oleks, kui lauljad saaksid teha nagu tantsijadki- käia proovis nädal enne ja saabuda kohale õigel päeval rongkäigu ajaks. Või oleks väiksematele, kes sellist kontserti nii kaua jälgida ei jaksa, mõned muud atraktsioonid välja mõeldud? Kui on huvitav olla, siis unuvad nii külm kui tühi kõht.
Peolt lahkudes peaks olema emotsioon: oh kui lahe/tore/mõnus/oli mitte (nii mõneltki poolt kuuldud) jumal tänatud, et see läbi sai/ma mõtlesin, et see ei lõpegi otsa…
Lihtsalt tahaks, et kõik saaks pidu nautida 🙂

Kaitstud: Ma ei ole üldiselt füüsilise vägivalla poolt, aga…

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Posted in meie elu on siin ilmas..., tõestisündinud lugu, viu-viu-viu. Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Üü Kaa Tee

Need kes mäletavad, teavad, et kõne all on ühiskondlikult kasulik töö. Nõukaaja lapsed pidid ühiskonna hüvanguks tööd rabama- viima vanapaberit, korjama ravimtaimi, parandama kooli raamatukogus katkiseid teoseid ning suviti tegema kooliaias aiatööd.
Meie koolis on aastaid olnud vanapaberi kogumise teema aktuaalne, aiatöö on eksisteerinud sama kaua kui aed ise… ning kui ei ole aias midagi tarka teha, siis koolimajas annab ikka midagi korrastada. Kooli palgal on ka mingi null koma x koormusega aednik, kes talveajal köögis toimetab ning kevadel-suvel-sügisel aias majandab. Ka kokatädid on aias aktiivsed, tänu millele on koolisööklas olnud palju oma aia teemasid- marjad (mahlad), supiroheline, porgandid, kaalikad, kapsad. Õunapuud on meil samuti, õunu on lubatud süüa kõigil küla lastel, tingimusel, et õunad peavad olema puult alla kukkunud ning korra hammustatud õuna lihtsalt maha vedelema ei jäeta.
Porgandid kadusid eelmisel aastal: liiga palju jama ja tüli. See aasta tarbisime külmutatud juurikaid. Täna juuriti välja osa marjapõõsaid.
Ja eks ma saan ühest küljest aru ka- palkasid vähendati, lapsed ei viitsi , lapsed ei oska, lapsed on suvel laiali. Öeldakse, et me teeme parem ise aias kiiresti ära, selle asemel et jõmpsikatega jageleda, on lihtsam. Saan aru… ja mul on kahju. Eriti kahju on sellest, et peame taimi tundma õppima pildi pealt. Et paljud lapsed (mitte kõik, osadel on ikka oma aiad ka) jäävad ilma võimalusest ise kogeda, kuidas see söögi kasvatamine siis ikkagi käib. Võimalik, et kümne aasta pärast arvavad siis juba ka maalapsed, et piim tuleb poest.
Ma olen vist loll… aga arvan, et endale eluks vajaliku iseenese kätega valmistamine peaks olema tänapäeval pigem privileeg kui tüütu kohustus, võtame paljusid asju nii iseenesestmõistetavana, et unustame ära olulise.
Ja kui ma pakun siis välja, et lapsed võiks siis vähemalt koolihoone heaks midagi korrastada, kuulen vastuseisu: nad ju ei oska värvida, teevad rohkem tüli kui kasu ja kui neid õpetama hakata, läheb liiga palju aega ja selle aja eest meile ei maksta. Jällegi surnud ring. Argument, et inimene ei kipu lõhkuma seda, mille ta oma kätega loonud on, jääb hüüdjaks hääleks kõrbes.(Oma eelmise klassiga remontisime ise oma klassiruumi, seda siis, kui lapsed läksid 6sse klassi; kaks aastat ei olnud remondimehel sinna asja ja kui uhked nad veel ise olid…)
Üks ÜKT on meile jäänud- kevadine rämpsukorjamine; igal klassil oma objekt. Meie puhastasine koolimajast poeni viivat teed ja loomulikult selle ümbrust. Pärast kuulutas üks poistest: kes siia veel ühe kommipaberi maha viskab, saab tappa! Loodetavasti tuleb see talle meelde, kui tal endal kiusatus tekib prahti maha loopida.
***
Lapsena ei käinud ma ise just väga hea meelega aiatööl, küll aga sain aru selle vajalikkusest. Raamatukogus raamatuid mulle suisa meeldis parandada.
Maal tädi juures korjasin suviti punaseid sõstraid ning kõplasin kartuleid; sealt saime ka oma talvekartulid. Sealtmaalt on mulle vastuvõetamatu tõsta taldrik toitu täis ning loopida minema, mida süüa ei suuda.
Ma pole suurem asi kuduja, ent neljandas klassis kootud vesti kandsin 20ndaks eluaastaks ribadeks. Teisest omakootud kampsikust sai hiljem rüiuvaip.
***
Maailmas on vist miskit väga viltu, kui saamise eest piisab vaid värviliste paberite vastu andmisest…

Repertuaarivigin

Aprilli lõpus on see aeg, kus tavaliselt laste lauluvõistlusi peetakse ja musikaõpetajad erineval põhjustel lolliks lähevad. Mõnel on liiga palju tööd, mõni poeb või nahast välja, et õpetatava laulu juurde ka lavashow komponeerida, No ikka täislaksuga; kostüümid, taustalauljad, taustatantsijad. Ja muidugi ka repertuaariprobleem: kust leida võimalikult vinged taiesed. Ea- ja jõukohasus unustatakse mugavalt ära.
Ühest küljest on ju arusaadav, et saa repertuaar aastast- aastasse tüütab är ka; ei möödu vist ühtegi aastat, kui paar korda ei kõlaks “Olematu laul” või midagi Ruja repertuaarist. Mõned aastad tagasi oli suisa kohustuslik “Kas poleks tore see”. Ja muusikaõpetajad muudkui virisevad, et nad on seda laulu juba sada korda kuulnud. Selge ju, et on, kui sa 20 aastat sama koha peal töötad. Aga lapsed ju vahelduvad. Nii et lastele õpetatav lauluvalik on ikka väggi subjektiivne.
Aga tänase päeva pärl on see, et üks sügisel kooli tulev seitsmene esitab sellekevadisel lauluvõistlusel täpselt “sobiliku” loo- “Nii vaikseks kõik on jäänud”…

Oot, mida, mida…

Lugesin delfist rahva küsimusi kavandatava haridusreformi kohta ning haridusministri vastuseid. Masendav.
Aga kui järgnev vastab tõele, siis…

29. Hr. minister, millises koolis teie hariduse saite?

Lõpetasin Tallinna I Keskkooli (praegune GAG) ja pärast seda Tallinna 19. Tehnikakooli.

…pole ka midagi imestada.
Lihtsalt minust võiks siis kah üliedukalt saada näiteks teedeehitusminister. Mis siis, et ma autoga ei sõida, teedeehitusest muhvigi ei jaga ning selle valdkonna vajadused on minu jaoks tume maa. Või näiteks meremajandusminister. Või ütleme, söekaevandusminister.
Kui valdkonna Kõigekõrgema koolikogemused piirduvad õpilase rollis olemisega kunagi ürgajal, siis pole midagi imestleda ka. Otsustajamees peaks asja ikka IGA kandi pealt tundma.
Ee… huvitav, mitut kooli ta aastas külastab?
(kas tal muidu kõrgharidus ikka on?)