… ehk kuidas valmistuda klassireisiks Rootsi.
EELLUGU (AMMU)
Saime juba sügisel teada, et kevadel tuleb klassiga selline põnev kolmepäevane Rootsi reis. Maksumus teada, kuupäevad teada, saab hakata valmistuma. Mis saaks olla lihtsam? Klassijuhataja poolt kogu orgunn, sina ole mees ja maksa ära, vaata, et oleks olemas kehtiv reisidokument, anna taskuraha ja muu varustus kaasa, sebi laps õigeks ajaks õigesse kohta ja tehtud ongi. Pärast võta muidugi vastu ka.
EELLUGU (KAKS KUUD TAGASI)
Laps läheb ema ja muu seltskonnaga koolivaheajaks (veebruari lõpp) Egiptimaale. Ema hoolitseb, et lapsel oleks kehtiv reisidokument (pass) ja muu värk. Saada laps pealinna ema juurde, anna muu varustus kaasa ja tehtud ongi. Pärast võta muidugi vastu ka. Ahjaa, ja ütle emale (ema on selles kontekstis siis lapse, mitte minu oma, muidugi), et kuna lapsel aprillis Rootsi reis, siis teeme igaks juhuks nii, et pass jääb talle ja ID-kaart lapse kätte. Et igaks juhuks või nii.
Edasi. Laps tuleb Egiptimaalt tagasi ja ulatab mulle passi ja ID-kaardi. Panen need dokumendisahtlisse.
EELLUGU (NÄDAL TAGASI)
Helistame lapse emaga. Lepime kokku, et kuna mina maksin ekskursiooni, teeb tema lapsele pangakaardi ja laeb selle pisukese taskurahaga. Sula ei ole soovitatav kuna laps on äääääääääääriselt hajameelne. Mõni päev hiljem helistab lapse ema tagasi ja annab teada, et vanem vend (varasemast tuntud kui Kutt) toob pealinnast töölt tulles lapse pangakaardi meie külla (tuntud ka Saeküla nime all). Igaks juhuks lepime kokku ka plaani B- kui Kutt peaks mingil põhjusel oma ülesande unustama, rändab laps ( varasemast tuntud kui Põnn) juba teisipäevaõhtul pealinna ema juurde, saab seal kätte pangakaardi ning ema annetab ta ise õigel ajal õiges kohas klasijuhatajale üle.
TULLES VEIDI LÄHEMALE (REEDE ÕHTU)
Saame teada, et käiku läheb plaan B. Selge, mõtle ma. Dokumendid ja riideesemed kaasa ja teisipäeval kell 17.28 pealinna suunduva bussi peale. Ahjaa, sularaha bussipileti jaoks ka. Mis saaks viltu minna (sic!)
PÜHAPÄEV
Põnn saab 14
TÄNA
Teavitan klassijuhatajat, et käiku läheb plaan B (hoiatasin teda juba eelmisel nädalal, kui ettenägelik minust!). Loen Põnnile sõnad peale: Kohe peale tundide lõppu koju, paki asjad, käi pesus, telefon laadima. Laps noogutab mõistvalt. Kell on umbes 15.05.
Kell 16.10 saabun koju. Hõikan lapsele teise tuppa küsimuse: kas telefon laeb? , saan jaatava vastuse ja toimetan edasi. Võtan kindlast kohast dokumendid. Pass ja ID-kaart. Täiesti olemas… ainult, et pass on Kuti oma ja ID-kaart (Põnni oma) aegus 2017 detsembris. Helistan lapse emale, kes kinnitab, et kehtiv (Egiptimaal käinud) pass on tema käes aga ID-kaart peaks olema lapse käes. Kamandan lapse otsima müütilist ID-kaarti ja ütlen lapse emale, et andku siis vähemalt pass kaasa, ka see on kehtiv reisidokument. Ise aga “astun nördinud pilgul tuppa” ja nõuan lapselt infot. Kiire silmahaare märkab tühjalt vedelevat seljakotti, teen karu häält, laps hakkab asju pakkima ja ID- kaarti otsima. Märkan telefoni. See seisab nukralt riiulis ja ei lae üldse.
Pärin aru.
Ma ei saa seda laadida, see on katki, teatab ta.
Ja miks mina sellest midagi ei tea?
Sellepärast, et täna läks.
Whatever.
Helistan Põnni emale ja räägin tuule suundadest. Kiire rabelemise järel saame pakitud asjad, topitud kotti ka katkise telefoni ja muud vahendid (näiteks esmaspäeval klassikaaslastele pakkumiseks mõeldud kommikoti; ta unustas.
KELL 17. 10
Lükkan Põnni uksest välja ja annan karmi käsu: vallamaja korstnal on kell, enne sa sealt ära ei tule, kui kell on 6 (igaks juhuks täpsustan, et suur seier on 12 ja väike 6 peal). Püstine kriips, saadsaaru? Ja siis ma helistan emale, et sa oled bussis.
PRAEGU
Kell on 6.02. Ootan veel 5 minutit, siis helistan.
Oeh.