Raske on, aga õpin

Kolleeg : … ja siis ma kohe jäin VAATAMA. et kui kaua nad seda koolikotti seal loobivad ja kas lendab aknasse ka. Ja kes selle pärast ära koristama ja kinni maksma peab…

Mina:

Mina mõttes:… ja selle asemel, et öelda “nii ei tehta” ja see kott ära võtta, sa seisad ja ootad kuna jama juhtub? Kes selles situatsioonis see täiskasvanu on nagu?

Ja hiljem mõtlen, et tegelikult oleks pidanud kolleegile ütlema, et äkki ta siiski oleks pidanud sekkuma. Ja siis jälle mõtlen, et ei, kui ma talle ütlen, siis nagu peaks end targemaks ja seaks tema pedagoogilised võimed kahtluse alla. Ja siis võib juhtuda, et ta solvub. Aga samas võib juhtuda teinekord ka see, et lapsed teevadki midagi katki ja tuleb jama ja siis on lapsed solvunud, et nad ei teadnud ja keegi pole öelnud ja nad ainult mängisid.

Igatahes hetk läks mööda ja ma hoidsin suu kinni. Tavaliselt olen tasuta nõuannete jagamises ja arvamuse avaldamises pigem esirinnas, elukene aga õpetab, et mida enam tahaplaanile hoiad, seda vähem jama tuleb. Elukene õpetab ja mina õpin. Raske on… aga mis teha 😀