Kähkukamarinaad kanale

Kogused on taas silma järgi.

Austrikaste (seismajäänud pudelist, umbes kolmandik oli seal sees)

Pool purki õunamoosi (purk oli 300 grammise majoneesi oma)

Pool supilusikatäit karripastat

Kaks  spl lahjendamata äädikat (see 33 prossa)

3 spl kakao-chilli maitseainet (võib segada ka värsketest komponentidest, ofkoors)

basiilikut ca 1 tl ja sama suur tl ka pizzamaitseainet

1 dl heledat õlut (meil oli Tuulik, usutavasti on tume õlu veel parem)

2 spl soola (või no maitse järgi)

Kui sa selle sodi oled nüüd kokku seganud, siis leota kana selles maksimaalselt 10 min, mitte rohkem, muidu läheb ikka väga kurjaks kätte ära. Meil olid need poolkoivad, need on ju ka abiks; vana paks broilerikints vbl kannatab isegi pikemat marineerimist.

Ahjus 200 kraadi juures kuni valmis saab.

***P.S : Retseptiraamatust mitte otsida, ma lihtsalt ütlesin mehele: sina maitsestad… ja nii juhtuski.

*** P. P. S: Otsas. Kõik see kaks kilo. Jälle. (valmimisest lõppemiseni  45 minutit).

*** P. P. P. S: Kui teil on vaja termiite toitu hävitama, võin neid mõõduka tasu eest välja rentida.

Jõulud jõudvad

Nii selle laulu pealkiri on, mida me esimeseks advendiks selgeks püüame saada. Saame ka muidugi, ei mingit kahtlust; pole just eriline raketiteadus: viis lühikest salmi ja iga salm koosneb ühest reast, mida lauldakse kaks korda.

Et paremini meelde jääks, kirjutame sõnad endale vihikusse:

1. Jõulud jõudvad, jõulud jõudvad, ütles ema minule

2. Mitu korda õue jooksin, õue jõule vaatama

3. Iga kord ma kurvalt jälle tulin tuppa tagasi

4. Jõulud jõudsid jõulupuuga, kalli kingitustega

5. Parim kingitus on Jeesus, jõululaps on Issand Krist’

Tõe huvides olgu märgitud, et viimast salmi me seekord ei laula.

Noh ja nohistab see kolmas klass usinalt kirjutada, kui korraga Madis (nimi muudetud) küsib:õpetaja, kas ma pean iga rida kaks korda kirjutama, kui seal kordab? Pole vaja- vastan ma-, pane kordusmärgid või kirjuta juurde et 2 x …

Hiljem näen Madise vihikus järgmist teksti:

Jõulud jõudvad, jõulud jõudvad, ütles ema minule ja seda kaks korda.

:D

Kalasalat a la Meesinime

Alustame algusest.

Kuna eile õhtul pakuti siin majas söögiks ahjumakrelli riisiga, tuleb kõigepealt valmistada ahjumakrell riisiga. See käib nii.

Keera kolm (umbes poolekilost) makrelli fooliumi, olles selle enne sisse hõõrunud soola, kalamaitseaine ja sidrunimahlaga. Küpseta ahjus kuni valmimiseni. Sulata suurel pannil pool pakki võid ning hauta selles kiiresti kolm suurt supilusikatäit  soolatud heina (tõlge: suvel sai sisse soolatud segatud porru, till, petersell ja riivitud porgand). Lisa pool pakki sõmerat riisi, sega läbi, lisa vesi ja hauta madalal kuumusel kuni pehmenemiseni. Siis lisa veel purk konservmaisi ning poole sidruni mahl. Anna veel mõni minut ja valmis ta ongi.

Söö kõht täis. See, mis üle jääb jäta alles. Läheb vaja järgmisel päeval.

Jõuab järgmine päev ja meesinime alustab salatiga. Tal on alles eelmise päeva jäägid (pool riisist ja 1,5 makrelli).

Ettevalmistustööd käivad nii:

Puhasta ära eilne makrell ja

lisaks veel umbes kilojagu suitsuräime.

Keeda 10 muna ja haki need.

Koori 2 väiksemat sibulat (hakkida) ja

2 suurt küünt küüslauku (pressida).

Haki kuubikuteks ka 4 keskmist hapukurki.

Pane need kõik ühte patta. Lisa juurde:

umbes 300 g hapukoort ja 2 korda sama palju majoneesi

suur supilusikatäis (igast 1) Felixi inglise sinepit, soola, kalamaitseainet, viiepiprasegu, sidrunipipart.

Sega kokku.

Söö ja naudi.

***

Kui sa nii suure isuga ei ole, nagu meie rahvas siin, vähenda koguseid kuni 10 korda :)

EDIT: täpselt 24 tundi hiljem (esmaspäeva, 17. õhtul kell 17)  on kõik see  seitse liitrit kadunud nagu tina tuhka…

Vihapostitus

… ma tegelikult tulin siia end välja valama. Edasi läks halvasti. Olles pealkirja ära kirjutanud, läks mu meelest minema see mõte, et mis see teema üldse oli.
Algas asi sellega, et oli vaja hakata süüa tegema. Mida teha- ei mingit muret: ahjukartul ja muud maitsed. Tehnoloogiaküsimus tekkis siis, kui kanapallid pidi moderniseerimaie. Meesinime aitas kartulid koorida. Meesinime mõtles välja lihapallide tuunimise tehnoloogia. Meesinime möllab praegugi köögis ja mina blogin.
Kokkuvõte: minu mõte ei läinud läbi, meesinimesel oli parem mõte. Kokkuivõttes oligi tema mõte parem. Miks ma sellest kohe aru ei saanud? Hunnik närvirakke oleks alles.
Samas… mida teha hunniku närvirakkudega? :D

Viiekas

Blogil on täna sünnipäev.

viiekas

Kes minevikku ei mäleta… ja muu kraam

Ma päriselt ka tahaksin, et oleks selline asi olemas mis mu mõtted üles kirjutab kui ma midagi mõtlema hakkan. Tähendab, muidugi siis, kui ma sellele kraamile vastava käsu annan. :)
Tänahommikust terevisiooni vaadates (seda kohta, kus saatejuhte vahetada sai), jäin ise ka veidi mõttesse: a kui ma oleks saatejuht, millist saadet ma teha tahaks?
Ja vastus on… “Prillitoos”. No mida pekki. Mul on prillid (kaugele vaatamiseks), mida kasutan umbes kord kuus (kui niigi palju) ja vanust ka alla viiekümne. Saadet sellisel kujul olen ka mõned korrad jälginud, no kui ei viitsi end pühapäevahommikuti voodist välja vedada ja värki. Nii et ma üksjagu tean, millest seal juttu on. Ma ise ehitaks värgi hoopis teistmoodi üles, rubriikide kaupa. Näiteks: kana õpetab muna- teema, kus penskarid õpetaks arvutipõlvkonna lastelastele vanu oskusi (leivategu, villast lõnga saamine jne), vasturubriik kuis muna kana õpetab- arvuti, mobla, tehnobisnes. Siis teeks viis minti teemal “enne ja nüüd”- see oleks mõne paiga (alevi, küla) lugu, kus mäletajat võiks intervjueerida ja vanu fotosid eksponeerida; keegi, kes räägiks, kuidas mõni paik nägi välja 40 (vahet pole kui palju) aastat tagasi. Aianurk, põnevad taimed…. no nii palju saaks ju teha!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida.
Mul on üks ilukirjanduslik Varraku naistekas taas käsil. Ja KUI HEA IDEE sealt läbi kumas! Pereema (keerulise minevikuga, ma ei tea, millisega, ma olen alles leheküljel 72), on kõigile oma lastele (3 tüdrukut, 1 poiss) sünnist saati varunud kohvrid, kuhu ta siis kuhjab laste oma kraami (joonistused, klassitunnistused, esimesed äralõigatud juuksed), Kui laps kodust lahkub, saab ta selle kohvri endaga kaasa. Arvan, et kahekümnesena tundub nimetet kohver pigem koormana… ent veel paarkümmend aastat hiljem on vaatenurk ilmselgelt muutunud.
Mu emal (vanus 76) on kaks puust karpi, arvan, et tegu on väärispuiduga. Peen ja lakitud töö. Üks sisaldab ehteid, teine pabereid. Õnnepäev oli, kui ma tohtisin neid ehteid sealt karbist välja võtta ja vaadelda ning seejärel hardunult tagasi pakkida. Dokumendikast sisaldas muuhulgas ka mu klassitunnistusi.
Kujutleda vaid, kui oleks võimalik sobrada enda mälestustega pikitud minevikus, terve kohver vaid sinu jagu?
Kusjuures oli üks napakas hetk, kui ma peaaegu oma laste peale pahaseks sain. Tüdrukud tegid mulle emadepäevaks kingituse- raamitud minevikufotode kollaaži. Nad arvasid, et on näiteks hea mõte minu 1,5 aastane kujutis fotost välja lõigata ja teisele taustale kleepida.Ma ei kiida heaks raamatute/ fotode lõikumist.Aga no sel korral tegin erandi. Luges ju emotsioon, tunne , tahe… ja no kuuuuulge, see raamitud asi meenutab mulle asju kordades rohkem, kui tolmu koguv album riiulis.
Seal raamatus oli teine mõte ka: mis või kes oli su ema enne seda, kui ta su emaks sai? Lapsed, ahvikesed, oma suures egos ja harjumuses arvavad, et ema on ema. Think twice.Kõik me oleme ennekõike ised. Ja kui me ei ole, siis oleme väga õnnetud. Ja Õnne leidmine on taasakaalu leidmine enda soovide ning enesele võetud vastutuse vahel.
Nii lihtne see ongi.
Traditsioonidest kirjutas üks tore noor blogija ka,
talle pühendatud pala kõlab siin:http://www.youtube.com/watch?v=gRdfX7ut8gw
Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Nii on.

See kohutav tundmatu asi. KOIB

Teiste blogisid lugedes leiad kohati ikka mõne seiga, mis sind kõnetab. Aga alustagem algusest.

Minu laste sünd jäi segastesse aegadesse. 3,5 vanusevahega suutsid nad end nii ära sättida, et Seenior sündis ENSV’s ja Juunior EV’s. täpselt seitse päeva peale seda, kui rublad kroonideks moondati.Meil polnud sellest trikist kasu, saime  toonase  abikaasaga kahe peale 20 krooni ja 40 senti. Polnud just eriti palju.

No ja siis me niimoodi elasimegi; tööd, leiba ja õnne otsides. Elukohti vahetades- kus paremat pakuti, sinna läksime. Ja saime vastu pükse nagu alati. Kas peaksin rääkima siinkohal kahest nädalast, kus toitusime soola ja veega keedetud mannast? Parematel päevadel kohalikust laudast saadud kontide abil keedetud puljongist? (aga üürid, maksud ja muud elamistasud said tehtud ja riigi palge ees olime tubli noor perekond).

Mingil hetkel jõudis E’le (toonane abikaasa siis) kohale, et erasektor on kahtlane äri ning riik vähemalt ei jäta maksmata, olgu siis rahanumber pealegi see, mis ta on (et olgu vähemalt olemas. Nii sai minust aastal 1994 meremehe naine. Ja me arenesime.Isegi toidulauale ilmusid manna kõrvale muud asjad. Liha siiski mitte eriti, pigem odavamad vinkud ja värk.

No ja siis oli üks mälestusväärne päev 1995 sügisel (septembris). Kõik võlad olid makstud ja ma võisin poes endale pisut vabamaid käsi lubada. Juunior oli suvel kolmeseks saanud, tüdrukute lasteaiamaksudeks raha ei jätkunud ning nii ma nendega kodus istusin.,

Olgu öeldud, et emapalgast võis toona vaid unistada.

Igal juhul sain ma just veidi finantsi oma kodus tehtava töö eest, maksehäirelambid ei põlenud kuklas ning ma otsustasin teha TÕESTI HEAD SÜÜA. Ostsin kolm kanakoiba.Kartuleid.Värsket kurki. Hapukoort.Ja mõtlesin kogu tee poest koju, et assaraisk, kui hea see olema saab ja lapsed rõõmustavad.Muidugi saigi hea. Ja isegi lauda katsin lina ja salfakatega ja.

Seenior ja ma pugisime end mõnusalt ümmarguseks. Juunior kõõritas umbusklikult kanakoiba ja päris: mis see on? Vastasin ausalt. see on KOIB.

Juunior jäi rahule, sõi ära kurgid ja kartulid ning lahkus lauast.Koiba ei puudutanudki…

… ent naases minuti pärast ja avaldas: “Te võite minu papagoi ka ära süüa”.

:)

…nojah, koib, koi, papagoi, mis seal vahet…

ega Juunior pole siiamaani suurem asi lihasööja-lilleke. Lapsepõlvetrauma äkki? 

:D

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.