Selgeltnägijate tuleproov

… hetk tagasi ütlesin Meesinimesele: ma nüüd blogin sellest. Hakkas naerma ja küsis: “Selgeltnägijate tuleproov on pealkiri või ? ” Mina vastu: “Absoluutselt”. Ja siin ta siis nüüd on.
Mõned päevad varem.
Olen tööl. Tulevad poodi nooremapoolsed mees ja naine. Tundub, et mitte väga ammu moodustunud paar. Mees ostab esimesena. Vaatan ekraanile, kus ilutseb summa 3.26 ja teatan: “5.59, palun”. Siis lööb pildi selgeks, vabandan ja teatan õige summa. Mees maksab, ütleb naisele “ma ootan väljas” ja lahkub. Naine ostab oma kauba ära, vaatan ekraanile ja mida näen? Muidugi 5.59. Ütlen kliendile ka: “Vot nüüd on 5.59″. Naerame mõlemad. Aga veider on ikka.
Mõned minutid varem.
Mina koristan tuba ja Meesinime kööki. Ja mu peas kumiseb mingi laulujupp koos sõnadega: “sinule andsin kord sõna, usu, ma seda ka pean…”; üritan tuvastada laulu. See pole raske, need on mul lapsepõlvest saadik pealuu sees. (Kes vastust ei tea- see laul). Hõikan köögi poole: “Sa ei kujuta ette, mis laul mul kummitab! Oled geenius, kui ära arvad! Vihjeks võin öelda, et äääärmiselt ebatõenäoline laul!” Veidi vaikust, siis tuleb köögi poolt: ” Äkki see: Tüdruk, armastan päikest ja tuuli? “
Pillan peaaegu harja maha. Oleme mõlemad hämmingus. Olgu veel öeldud, et taustaks ei mängi midagi, kust seda muusikat kuulda võiks (ainult pesumasin uriseb, võib-olla see andis vihje? :) )
Varsti hakkame kuulsaks :D

Neegri raske elu ja pisut piksevarda- efektist

Olgu kohe algul ära mainitud, et kasutan pealkirja esimest sõna mitte tähenduses “afroameeriklane”, “afroasiaat”, “afroeurooplane” vaid just nimelt ori- kontekstis. Seega palun ette ära vabandust kõigilt neilt, keda seesinane isiklikult miskitmoodi riivama peaks.
Õpetajatel on teatavasti pikk suvepuhkus. Selle ajal tuleb elada, maksta makse ja korteriüüri. Nii et võib täiesti vabalt juhtuda, et puhkuse asemel läheb õpetaja tööle.Mitte kooli, selle eest ei maksa ju keegi; leiab mingi mu otsa (maasikakorjamine, lastelaager, mäkk
Lastelaager oleks ideaalne, paraku selle jaoks on tarvis laagrikasvataja koolitust/pabereid ja tõepoolest võib juhtuda ka nii, et sul ei jätku lihtsalt aega/raha neid teha, Mäkk asub elukohast kaugel, samuti ka kõik marjamaad. Nii teebki siis inime seda, mis üle jääb- läheb puhkuseasendajaks kohalikku A ja Osse.
Jah, just täpselt samasse poodi, mille kohta olen siin miljon korda varemgi sõna võtnud ja kobisenud, kuidas seal kõik on Alati Otsas või mida iganes. Kannapööret ei tee ja halleluujat laulma ei kavatse hakata… aga mõned asjad paistavad pisut teises valguses küll. Aga sellest hiljem mõnes teises postituses.
Hakkame siis sealt peale , et ma möllisin end neegriks alates esimesest juulist. Reaalajas tähendas see mu päristöö puhkuse algust jaanipäevast ja proovi/õppetöö algust 26ndast juunist. Neli päeva tasustamata õppetööd- praktikat ja siis hakkas pihta. Kassaaparaat on üks riukalik loom, samuti kõik kaalukoodid ja miljon erinevat operatsiooni, mis sellega teha saab. Kaal on teine värdjas vahend, saadsaaru, sa paned sinna mingid kartulid peale ja ta ei rehkendagi ise välja, et need on kartulid. Selle asemel peab müüja aru saama, et kaalule on pandud kartulid, nägema näo järgi milliste kartulitega on tegu (umbes 4 varianti), toksima sisse tootekoodi ja vajutama kaalumisnuppu. (tänase päeva seisuga on mul peas banaanid, värske kartul, kobartomat ja arbuus).
Tööd alustasin 1. juulil (ametlikult). Tööpäeva pikkus on 11 tundi. Sellest 30 minutit on lõuna ja kui keegi su peale halastab, saad paar suitsupausi ka. Mul on vedanud , ma saan. Esimesed kaks päeva olid hullar. Päriselt ka. Ma pmst roomasin koju, meesinime määris mu koibi ja pani seljale pipraplaastrit. Ja jalutas koeri ka. (Mitte, et see päriselt asjasse puutuks). Tänaseks olen juba täiesti ilusti sotsialiseerunud/adapteerunud, koju jõudes pole tallad enam ümmargused, lihtsalt väss on olla. Homme läen jälle, siis tuleb üks puhkepäev.
Nüüd pealkirja teine pool ehk siis piksevarda-efekt.
Meie Ah ja Oh ongi ju pisike ja kitsas ja ruumi pole ja sortimenti pole ammugi. No ja siis tuleb üks tüüp (tegelt mitte just üks) ja käratab: teil seda ********* polegi???? mis pood see on?” või “mul on ju SEDA vaja, kuidas te aru ei saa?” ja veel kolmas võimalus- klient mühatab su pihta nagu Zeus Olymposelt, sina oled süüdi, et su poes pole tema lemmiktoodet ja ta on sunnitud leppima mingi teisejärgulise alternatiiviga. Oh seda häda. Mõnest ei saa üldse aru, mis teda vaevab, kõhukinnisus või peremured.Aga.
Mitte kellelgi. Ma kordan:MITTE KELLELGI ei ole õigust ära kasutada teisi inimesi piksevardana, ilma, et ta neid hoiatanud oleks,
Näide:
(ei toimunud minu pihta)
Klient:Mis kuradi pood teil on? Teil pole isegi mitte jääkuubikuid! (poes on 2 sügavkülmaletti, needki jäätise all lookas)
Müüja: Jääkuubikuid pole meil tõepoolest, vabandame , pole kohta, kus neid hoida. Aga äkki jäätist? Või
jääkuubikukotte, saate ise jääd teha? (klient lahkub ebatsensuursete sõnade saatel).
***
Toredaid hetki on muidugi ka.
See, kui papid tulevad kell 1o hommikul oma Säästu Kange järgi, on veel suht kained ja heietavad vanadest aegadest. Muhedat nalja heidavad ka.
See, kui koolipätud tulevad ja küsivad: õpetaja K., palju (seevõiteineasi) maksab?
See onu, kes käib karkudel, toob oma kauba letti ja annab rahakoti (mille sees on säästukaart, suur hunnik sulli ja eeldab, et müüja teeb ise ära kõik vajaliku. Teebki).
See, kui rahvas tuleb ja muretseb, kas olen septembris ikka oma õige koha peal olemas :)
See, kuidas külakohas rahvas kokku hoiab (nähtud oma silmaga)
See, et tuleb üks onu, ja küsib”Preili, kus teil pelmeenid asuvad?” Ma esimese hooga mõtsin vihastada et mida fakki preili, kas nii palju hõngub vanapiigat we, aga otsustasin komplimento kasuks ja et olla meelitatud. Nii saigi. :)
***
Aga sõberid, kel on puhkus ja puhkamiseks finantse jätkub- nautige täiega :)

Jalkalainel

Ja üleüldse, õunas leidub palju vitamiine
amps

Kaitstud: Rahaplaneerija my ass

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Posted in niisama. Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Loomalood

Ega ma ei väsi klassikuid tsiteerimast- koerad on kõige armsamad inimesed. Olude sunnil on mul neid siin juba pikemat aega üks kuni mitu (loe: koerad maal vanaema juures). Üks neist on udupeen kuldne (pigem vandlikarva) retriiver, kel vanust vaevalt paar aastat, aga emotsioone pakub rohkem, kui… ma isegi ei tea, millega võrrelda.Stiilinäited järgnevad:
*koerapreili näeb välja nagu habras ja õrn daam. Kui aga õhtusöök söödud, jääb mõtlikult veel hetkeks kausi kohale molutama ja teatab bassihäälel “RÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖTS” :D
*koerapreilil on meerikamaa filmitähe nimi (kenneli järgi, loomulikult on nimi, millele ta reageerib, hoopis tavalisem), ent ta õigustab seda nime tuhandekordselt.Ta oskab nimelt naeratada nii, et suu venib kõrvuni ja viimane kui üks valge hammas paistab. Ma küll ei tea, kui palju koertel hambaid suus olema peab… aga mulje on vägev. Ega te kogemata ära ei arvanud, millisest muuvistaarist jutt käib?
* koerapreilil on valikuline kuulmine (ofkoors).
*aga. Täna on meil külas 9-kuune koerahärra (rotveiler) ja tütarlaps käitub tõelise daamina: reageerib käsklustele esimesena ja annab igati teada, et paaritumisele peaks eelnema pikaajalisem kuramaaž. Tubli tüdruk, ei ole siin mingisuguseid odavaid tibisid saadaval.
* täna valge (kuldse) retriiveri ja musta rotikaga jalutuskäiku tehes tuli kokku 8 kommentaari teemal “kas olete teise koera mustaks värvinud?”. Üks oli originaalsem: “Te olete ühe koera ära pleegitanud”. Olgu öeldud, et viimane kuu aega on meid siin liikumas nähtud kahe kuldse retriiveriga, kellest teatavasti kumbki must ei ole :D
***
Veidi muudest loomadest ka.
Tegelen siin esmaspäeval toimuva kevadkontserdi ettevalmistusega. Stsenaarium näeb ette, et laval avatakse järjest karbikesi, mis sisaldavad raamatuid. Nende kaaned peavad omakorda olema nähtavad ja äratuntavad.
Niisiis, vajades eriti nunnut jäneseraamatut, saatsin meesinimese seda lapse raamaturiiulisse otsima. Meesinimene ulatas mulle järgmise leiu, küsides “Kuidas sellega oleks?”
show
mmm… I don’t think so…
Piisavalt nunnu jänx oli Kuidas-loomad-endale-sabad-said-raamatu kaanel :)
Inimloomadest kirjutan teine kord :)

Ema egopäev

Me vist kõik teame, et emadepäev Iuroopas on ette nähtud toimuma ülehomme, see on siis 11 mai ja pühapäev.
Juunior korjas üleeile meilt koerad ära (nõuab pikemat seletustööd) ja ütles:pühaba nääme.
Seenior korjas kokku kandiku, saumikseri ja tordialuse ja ütles:pühaba nääme.
Ma siis küsisin et mis laupäeval teete.
Nad lähevad päälinna , saavad kokku isaga ja soovivad õnne sünnipäevaks.
***
anamnees on siin:
***
seenior ja juunior on minu kaks tütart kahest abielust.
Kui seenior oli 10 kuud vana, arvas ta bioloogiline isa (kellega olin abielus), et talle aitab pereringmängust, ma võin oma elu edasi elada ja lapse tema ema kätte jätta. Tõstsin keskmise sõrme püsti, korjasin lapse asjad, lapse ja iseend püsti ning astusin Tallinn-Tartu liinibussile. Lahutusprotsessi käigus (aasta hiljem) leppisime kokku, et pretensioonid puuduvad. Ei oota ma alimente ega tema suhtlust lapsega. Tehtud.
Järgneva 4 kuu jooksul kahanes mu kehakaal 30 kg võrra.
Siis sadas mu ellu taas üks mees.
Abiellusime 27.09.1991.
Juunior sündis 27.06.1992. Arvutage ise.
Seenior on eluaeg seda meelt olnud, et tal sama isa, kes Juunioril. (biovärk on tal muidugi teada, ta lihtsalt arvab, et oluline on kasvataja, mitte sigitaja).
me läksime siis laiali aprillis 2004 (abikaasaga nr 2)
Ta leidis nimelt oma esimese armastuse üles.
Ja kes olen mina, et noorte õnne rikkuda.
***
Minu elu kulges.
***
Nüüd olen viis aastat *õnnelikus suhtes*
(mitte jutumärkides, nii ongi)
***
Kui lapsed, kellel on erinevad bioloogilised isad, ent kes on kasvanud õe/venna suhetes ja hoolivad oma (kasu)vanematest, kas see pole siis hää?
Kas see pole mitte märk sellest, et midagi on ka õigesti tehtud?
Igatahes täna, kuuldes Seeniori käest plaani, kuidas Seenior perega ja Juunior ja tema teine pool plaanivad isa (S. kasuoma ja J. pärisoma) kohvikusse lõunale viia…see loksutab mind väga palju. Ex sai hiljuti koondamisteate, aga kuna ta on kuldsete käpakestega mees, ei jää ta nälga mitte iial. Tugi, mida ta vajab , on pigem moraalne.
***
Kas te muidu ikka saite aru pealkirjast nimega egopäev?
Ei?
No kuulge… mina ju kasvatasin need lapsed märkama asju ja inimesi :)

Kõige lihtsam kook ever, kui liivakooki mitte arvestada :)

Läheb aga jälle kirja. Eriti peaks sobima Juuniorile; tema köök ei ole täis peeneid köögividinaid ega värki.
Mis siis vaja:
praeahi (töötav) ja plaat või koogivorm, kauss, lusikas, konserviavaja, pooleliitrine purk.
jahu, suhkur, 2 muna, veidi soodat, ananassikonserv, vaniljesuhkrut või ekstrakti (pole kohustuslik).
Pane kaussi pooleliitrise purgi täis jahu ja teine suhkrut (see on ikka päris magus, mina panen suhkrut 4/5 purgitäiest). Lisa pool supilusikatäit soodat, sega läbi. Kui on, pane vaniljesuhkur ka (no nii teelusikatäis). Siis juurde kaks muna ja konservananass kõige vedelikuga. Sega. Saad taigna, mis näeb välja ja maitseb samamoodi, nagu oleks tehtud juubelitordi pulbrist.
Pane pannile või vormi (mille võiks muidugi eelnevalt mingi võivärgiga kokku määrida).
Küpseta 170 C juures 30-40 min (ütles originaalretsept), see toimib, kui on suur pann. Koogivormis läks tund aega ära ja ikka oli sihuke näts keskelt. Valmis tootele soovitab sama originaal peale teha üks või ja toorjuustune kreem (polnud suurem asi). Kuna kook on niikuinii üks paras suhkrupomm, pane peale hoopis hapukoort.
Kokaõpilane Kutt kiitis väga heaks. Aga mida tema ka teab, ta alles õpib :D
Ma tahtsin siia originaali ka linkida aga ei ole seda vist salvestanud… :(

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.