Viiekas

Blogil on täna sünnipäev.

viiekas

Kes minevikku ei mäleta… ja muu kraam

Ma päriselt ka tahaksin, et oleks selline asi olemas mis mu mõtted üles kirjutab kui ma midagi mõtlema hakkan. Tähendab, muidugi siis, kui ma sellele kraamile vastava käsu annan. :)
Tänahommikust terevisiooni vaadates (seda kohta, kus saatejuhte vahetada sai), jäin ise ka veidi mõttesse: a kui ma oleks saatejuht, millist saadet ma teha tahaks?
Ja vastus on… “Prillitoos”. No mida pekki. Mul on prillid (kaugele vaatamiseks), mida kasutan umbes kord kuus (kui niigi palju) ja vanust ka alla viiekümne. Saadet sellisel kujul olen ka mõned korrad jälginud, no kui ei viitsi end pühapäevahommikuti voodist välja vedada ja värki. Nii et ma üksjagu tean, millest seal juttu on. Ma ise ehitaks värgi hoopis teistmoodi üles, rubriikide kaupa. Näiteks: kana õpetab muna- teema, kus penskarid õpetaks arvutipõlvkonna lastelastele vanu oskusi (leivategu, villast lõnga saamine jne), vasturubriik kuis muna kana õpetab- arvuti, mobla, tehnobisnes. Siis teeks viis minti teemal “enne ja nüüd”- see oleks mõne paiga (alevi, küla) lugu, kus mäletajat võiks intervjueerida ja vanu fotosid eksponeerida; keegi, kes räägiks, kuidas mõni paik nägi välja 40 (vahet pole kui palju) aastat tagasi. Aianurk, põnevad taimed…. no nii palju saaks ju teha!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida.
Mul on üks ilukirjanduslik Varraku naistekas taas käsil. Ja KUI HEA IDEE sealt läbi kumas! Pereema (keerulise minevikuga, ma ei tea, millisega, ma olen alles leheküljel 72), on kõigile oma lastele (3 tüdrukut, 1 poiss) sünnist saati varunud kohvrid, kuhu ta siis kuhjab laste oma kraami (joonistused, klassitunnistused, esimesed äralõigatud juuksed), Kui laps kodust lahkub, saab ta selle kohvri endaga kaasa. Arvan, et kahekümnesena tundub nimetet kohver pigem koormana… ent veel paarkümmend aastat hiljem on vaatenurk ilmselgelt muutunud.
Mu emal (vanus 76) on kaks puust karpi, arvan, et tegu on väärispuiduga. Peen ja lakitud töö. Üks sisaldab ehteid, teine pabereid. Õnnepäev oli, kui ma tohtisin neid ehteid sealt karbist välja võtta ja vaadelda ning seejärel hardunult tagasi pakkida. Dokumendikast sisaldas muuhulgas ka mu klassitunnistusi.
Kujutleda vaid, kui oleks võimalik sobrada enda mälestustega pikitud minevikus, terve kohver vaid sinu jagu?
Kusjuures oli üks napakas hetk, kui ma peaaegu oma laste peale pahaseks sain. Tüdrukud tegid mulle emadepäevaks kingituse- raamitud minevikufotode kollaaži. Nad arvasid, et on näiteks hea mõte minu 1,5 aastane kujutis fotost välja lõigata ja teisele taustale kleepida.Ma ei kiida heaks raamatute/ fotode lõikumist.Aga no sel korral tegin erandi. Luges ju emotsioon, tunne , tahe… ja no kuuuuulge, see raamitud asi meenutab mulle asju kordades rohkem, kui tolmu koguv album riiulis.
Seal raamatus oli teine mõte ka: mis või kes oli su ema enne seda, kui ta su emaks sai? Lapsed, ahvikesed, oma suures egos ja harjumuses arvavad, et ema on ema. Think twice.Kõik me oleme ennekõike ised. Ja kui me ei ole, siis oleme väga õnnetud. Ja Õnne leidmine on taasakaalu leidmine enda soovide ning enesele võetud vastutuse vahel.
Nii lihtne see ongi.
Traditsioonidest kirjutas üks tore noor blogija ka,
talle pühendatud pala kõlab siin:http://www.youtube.com/watch?v=gRdfX7ut8gw
Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Nii on.

See kohutav tundmatu asi. KOIB

Teiste blogisid lugedes leiad kohati ikka mõne seiga, mis sind kõnetab. Aga alustagem algusest.

Minu laste sünd jäi segastesse aegadesse. 3,5 vanusevahega suutsid nad end nii ära sättida, et Seenior sündis ENSV’s ja Juunior EV’s. täpselt seitse päeva peale seda, kui rublad kroonideks moondati.Meil polnud sellest trikist kasu, saime  toonase  abikaasaga kahe peale 20 krooni ja 40 senti. Polnud just eriti palju.

No ja siis me niimoodi elasimegi; tööd, leiba ja õnne otsides. Elukohti vahetades- kus paremat pakuti, sinna läksime. Ja saime vastu pükse nagu alati. Kas peaksin rääkima siinkohal kahest nädalast, kus toitusime soola ja veega keedetud mannast? Parematel päevadel kohalikust laudast saadud kontide abil keedetud puljongist? (aga üürid, maksud ja muud elamistasud said tehtud ja riigi palge ees olime tubli noor perekond).

Mingil hetkel jõudis E’le (toonane abikaasa siis) kohale, et erasektor on kahtlane äri ning riik vähemalt ei jäta maksmata, olgu siis rahanumber pealegi see, mis ta on (et olgu vähemalt olemas. Nii sai minust aastal 1994 meremehe naine. Ja me arenesime.Isegi toidulauale ilmusid manna kõrvale muud asjad. Liha siiski mitte eriti, pigem odavamad vinkud ja värk.

No ja siis oli üks mälestusväärne päev 1995 sügisel (septembris). Kõik võlad olid makstud ja ma võisin poes endale pisut vabamaid käsi lubada. Juunior oli suvel kolmeseks saanud, tüdrukute lasteaiamaksudeks raha ei jätkunud ning nii ma nendega kodus istusin.,

Olgu öeldud, et emapalgast võis toona vaid unistada.

Igal juhul sain ma just veidi finantsi oma kodus tehtava töö eest, maksehäirelambid ei põlenud kuklas ning ma otsustasin teha TÕESTI HEAD SÜÜA. Ostsin kolm kanakoiba.Kartuleid.Värsket kurki. Hapukoort.Ja mõtlesin kogu tee poest koju, et assaraisk, kui hea see olema saab ja lapsed rõõmustavad.Muidugi saigi hea. Ja isegi lauda katsin lina ja salfakatega ja.

Seenior ja ma pugisime end mõnusalt ümmarguseks. Juunior kõõritas umbusklikult kanakoiba ja päris: mis see on? Vastasin ausalt. see on KOIB.

Juunior jäi rahule, sõi ära kurgid ja kartulid ning lahkus lauast.Koiba ei puudutanudki…

… ent naases minuti pärast ja avaldas: “Te võite minu papagoi ka ära süüa”.

:)

…nojah, koib, koi, papagoi, mis seal vahet…

ega Juunior pole siiamaani suurem asi lihasööja-lilleke. Lapsepõlvetrauma äkki? 

:D

Üx seik

No istusin ma siis täna pealinnas pingile puhkama,
nägemisulatuses oli liiklusmärk:
stop-sign
keegi vihane vennike oli sinna lisanud oma kleepsu, nii, et märk nägi välja nii:
kami-vegetarier-DW-Vermischtes-Dietzenbach
Minu silme (loe suitsuminuti) ajal istus märgile kajakalaadne olevus ja kergendas oma keha. Märgile tekkis koma ja tekst muutus mõtestatuks:seisata , söövad loomad. (SÖÖÖÖVAD loomad, no et loomad nagu toituvad või nii.)
Ma sain täitsa aru, miks ma pingile puhkama pidin jääma.

Kaktuse päästmine

Ma ei räägi täna sellest, kuidas mu suvine karjäär vahetus taas aastaringse karjääri vastu (pikk jutt), ega sellest, kuidas pealinnas suvitanud Põnn on suureks saanud (veel pikem jutt)… täna tuleb juttu kaktusest.

Kaktus, nagu ma töölt naastes teada sain, oli õues jasmiinipõõsa vilus ilutsenud juba kuu aega. Ent polnud lihtsalt kedagi mu tähelepanu selle pihta juhtimas. Umbes kell neli õhtul see siiski juhtus. Kaktuseomanik, taim ise ja mina juhtusime olema lihtsalt umbes 10-meetri-trajektooril.

Tädi: Kuule, ega sul ei ole kaktust vaja?

Ma:Mis kaktust?

Tädi: Näe, seda siin! (ja ma näen esmakordselt kaktust, mis väidetavalt on jasmiini all juba kuu peesitanud). Ta on nii suur, mulle ei mahu tuppa ära. Äkki keegi vajab?

Ma: (hindavalt, samas otsustavalt) Olgu, kui see homme veel siin on, lasen ära viia.

Käin poes. Teen tööd. Teen süüa. Käin koertega õues.

Teen veel tööd. Loen raamatut. Ilus raamat on. Kell on 22.30. Kaktus tuleb meelde ja hakkab hale. Et väljas sajab ja on jahe ja tema on troopikavärk ja on hale teisest ja.

Küsin mehe käest, kuidas ta kaktuse päästmisse suhtub.

Ta ei suhtu eriti midagi, ajab jaki selga ja ütleb, et lähme siis.

Ma võtan taldriku (pigem vaagna) (et kui kaktus on läbi vettinud) (et koolis põrandat ära ei leotaks).

Valgustan seasilmaga teed (see on see taskulamp välgumihkli otsas). Kaktus on alles. Okkaline. Meeter pikk. Torgib. Mees udjab ta sülle. Kõndida on 100 meetrit. Ma kappan igaks juhuks ees minema, et kui ta (mees, mitte kaktus) ümber mõtlema peaks. Selja tagant kostab puhkimist. Meetrine kaktus kaalub kindlasti midagi, läbivettinud lillepotist rääkimata. 

Jõuame kooli ette, ma avan ukse ja panen vaagna ilusti nurka. Vaatan õue. Mees on suitsu ette pannud ja hingab sügavalt. Ootame koos kaktusega, kuna paus lõpeb. Kaktus saab ilusti nurka soodsasse atmosfääri. Seal on soe ja kuiv. Juua peaks tal jätkuma.

Meie läheme käsikäes koju. Tänase päeva heategu on tehtud.

Homme panen pildi ka, siis võite mulle teada anda, mis selle taimekse nimi on. Ehkki ma tean- Juula. Ta on lihtsalt Juula nägu.

EDIT: Lubatud pildid on kohal.
kaktus 002

kaktus 001

Selgeltnägijate tuleproov

… hetk tagasi ütlesin Meesinimesele: ma nüüd blogin sellest. Hakkas naerma ja küsis: “Selgeltnägijate tuleproov on pealkiri või ? ” Mina vastu: “Absoluutselt”. Ja siin ta siis nüüd on.
Mõned päevad varem.
Olen tööl. Tulevad poodi nooremapoolsed mees ja naine. Tundub, et mitte väga ammu moodustunud paar. Mees ostab esimesena. Vaatan ekraanile, kus ilutseb summa 3.26 ja teatan: “5.59, palun”. Siis lööb pildi selgeks, vabandan ja teatan õige summa. Mees maksab, ütleb naisele “ma ootan väljas” ja lahkub. Naine ostab oma kauba ära, vaatan ekraanile ja mida näen? Muidugi 5.59. Ütlen kliendile ka: “Vot nüüd on 5.59″. Naerame mõlemad. Aga veider on ikka.
Mõned minutid varem.
Mina koristan tuba ja Meesinime kööki. Ja mu peas kumiseb mingi laulujupp koos sõnadega: “sinule andsin kord sõna, usu, ma seda ka pean…”; üritan tuvastada laulu. See pole raske, need on mul lapsepõlvest saadik pealuu sees. (Kes vastust ei tea- see laul). Hõikan köögi poole: “Sa ei kujuta ette, mis laul mul kummitab! Oled geenius, kui ära arvad! Vihjeks võin öelda, et äääärmiselt ebatõenäoline laul!” Veidi vaikust, siis tuleb köögi poolt: ” Äkki see: Tüdruk, armastan päikest ja tuuli? “
Pillan peaaegu harja maha. Oleme mõlemad hämmingus. Olgu veel öeldud, et taustaks ei mängi midagi, kust seda muusikat kuulda võiks (ainult pesumasin uriseb, võib-olla see andis vihje? :) )
Varsti hakkame kuulsaks :D

Neegri raske elu ja pisut piksevarda- efektist

Olgu kohe algul ära mainitud, et kasutan pealkirja esimest sõna mitte tähenduses “afroameeriklane”, “afroasiaat”, “afroeurooplane” vaid just nimelt ori- kontekstis. Seega palun ette ära vabandust kõigilt neilt, keda seesinane isiklikult miskitmoodi riivama peaks.
Õpetajatel on teatavasti pikk suvepuhkus. Selle ajal tuleb elada, maksta makse ja korteriüüri. Nii et võib täiesti vabalt juhtuda, et puhkuse asemel läheb õpetaja tööle.Mitte kooli, selle eest ei maksa ju keegi; leiab mingi mu otsa (maasikakorjamine, lastelaager, mäkk
Lastelaager oleks ideaalne, paraku selle jaoks on tarvis laagrikasvataja koolitust/pabereid ja tõepoolest võib juhtuda ka nii, et sul ei jätku lihtsalt aega/raha neid teha, Mäkk asub elukohast kaugel, samuti ka kõik marjamaad. Nii teebki siis inime seda, mis üle jääb- läheb puhkuseasendajaks kohalikku A ja Osse.
Jah, just täpselt samasse poodi, mille kohta olen siin miljon korda varemgi sõna võtnud ja kobisenud, kuidas seal kõik on Alati Otsas või mida iganes. Kannapööret ei tee ja halleluujat laulma ei kavatse hakata… aga mõned asjad paistavad pisut teises valguses küll. Aga sellest hiljem mõnes teises postituses.
Hakkame siis sealt peale , et ma möllisin end neegriks alates esimesest juulist. Reaalajas tähendas see mu päristöö puhkuse algust jaanipäevast ja proovi/õppetöö algust 26ndast juunist. Neli päeva tasustamata õppetööd- praktikat ja siis hakkas pihta. Kassaaparaat on üks riukalik loom, samuti kõik kaalukoodid ja miljon erinevat operatsiooni, mis sellega teha saab. Kaal on teine värdjas vahend, saadsaaru, sa paned sinna mingid kartulid peale ja ta ei rehkendagi ise välja, et need on kartulid. Selle asemel peab müüja aru saama, et kaalule on pandud kartulid, nägema näo järgi milliste kartulitega on tegu (umbes 4 varianti), toksima sisse tootekoodi ja vajutama kaalumisnuppu. (tänase päeva seisuga on mul peas banaanid, värske kartul, kobartomat ja arbuus).
Tööd alustasin 1. juulil (ametlikult). Tööpäeva pikkus on 11 tundi. Sellest 30 minutit on lõuna ja kui keegi su peale halastab, saad paar suitsupausi ka. Mul on vedanud , ma saan. Esimesed kaks päeva olid hullar. Päriselt ka. Ma pmst roomasin koju, meesinime määris mu koibi ja pani seljale pipraplaastrit. Ja jalutas koeri ka. (Mitte, et see päriselt asjasse puutuks). Tänaseks olen juba täiesti ilusti sotsialiseerunud/adapteerunud, koju jõudes pole tallad enam ümmargused, lihtsalt väss on olla. Homme läen jälle, siis tuleb üks puhkepäev.
Nüüd pealkirja teine pool ehk siis piksevarda-efekt.
Meie Ah ja Oh ongi ju pisike ja kitsas ja ruumi pole ja sortimenti pole ammugi. No ja siis tuleb üks tüüp (tegelt mitte just üks) ja käratab: teil seda ********* polegi???? mis pood see on?” või “mul on ju SEDA vaja, kuidas te aru ei saa?” ja veel kolmas võimalus- klient mühatab su pihta nagu Zeus Olymposelt, sina oled süüdi, et su poes pole tema lemmiktoodet ja ta on sunnitud leppima mingi teisejärgulise alternatiiviga. Oh seda häda. Mõnest ei saa üldse aru, mis teda vaevab, kõhukinnisus või peremured.Aga.
Mitte kellelgi. Ma kordan:MITTE KELLELGI ei ole õigust ära kasutada teisi inimesi piksevardana, ilma, et ta neid hoiatanud oleks,
Näide:
(ei toimunud minu pihta)
Klient:Mis kuradi pood teil on? Teil pole isegi mitte jääkuubikuid! (poes on 2 sügavkülmaletti, needki jäätise all lookas)
Müüja: Jääkuubikuid pole meil tõepoolest, vabandame , pole kohta, kus neid hoida. Aga äkki jäätist? Või
jääkuubikukotte, saate ise jääd teha? (klient lahkub ebatsensuursete sõnade saatel).
***
Toredaid hetki on muidugi ka.
See, kui papid tulevad kell 1o hommikul oma Säästu Kange järgi, on veel suht kained ja heietavad vanadest aegadest. Muhedat nalja heidavad ka.
See, kui koolipätud tulevad ja küsivad: õpetaja K., palju (seevõiteineasi) maksab?
See onu, kes käib karkudel, toob oma kauba letti ja annab rahakoti (mille sees on säästukaart, suur hunnik sulli ja eeldab, et müüja teeb ise ära kõik vajaliku. Teebki).
See, kui rahvas tuleb ja muretseb, kas olen septembris ikka oma õige koha peal olemas :)
See, kuidas külakohas rahvas kokku hoiab (nähtud oma silmaga)
See, et tuleb üks onu, ja küsib”Preili, kus teil pelmeenid asuvad?” Ma esimese hooga mõtsin vihastada et mida fakki preili, kas nii palju hõngub vanapiigat we, aga otsustasin komplimento kasuks ja et olla meelitatud. Nii saigi. :)
***
Aga sõberid, kel on puhkus ja puhkamiseks finantse jätkub- nautige täiega :)

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.