Biznis-pljän

See oli vist möödunud kolmapäeval v midagi… vahet pole. Igatahes on hiline õhtupoolik. Uksekell. Lähen vastu. Ukse taga on naisteraffas u. 35 plussmiinus 10 aastat. Arendame dialoogi.

Tema: Izvinjaaju , u vas jest minuta? (no leiame selle minuti, hull asi…). Võib teiega rääkida? (no ikka). Me siin läheme Ukrainasse tagasi, mul on palju riideid ja ma ei taha neid tollitöötajatele anda, seepärast annangi kõik need teile, ikka tänutäheks, te olete meid nii lahkelt vastu võtnud ja värki. Täiesti bezplatno ja boh s vami.

Mina: Ee, noo, blagadarjuu muidugi, aga riideid on mul isegi küllalt ja kapis ruumi vähe. Kui sa tahad, et ma need kuhugi vajaminejatele edasi toimetaks siis võin käpp olla

Tema:Aga need sobivad teile nii ilusti! (laob mulle ette 5 pakendit tururiideid, ikka ilusti kiles). Muz jest? Dlja nevo toze. (jätkab ladumist).

Mina: A otkuuda tõ znaaješ et mu mees on sihuke krupnõi nagu minagi?

Tema: Ei teagi aga siis müü maha (jätkab kilekottide laotamist mu kätele).

Mina: Kle mul pole sulli.

Tema: Ei sest midagi, anna palju saad.

Mina: ( toob rahakoti ja näitab üksikut viiekat).

Tema; A bolše netu? Malovato,küts maksab ka.

Ma: Sulli pole jh, anna arve nr, kannan 25

Ta: Ikka malovato.

Ma: Ise ütlesid besplatno v midagi… kle, sebi barem klient ja guud lakk.

Tema: (lahkub).

Meie 400 elanikuga külas tean ma täpselt kes on kes ja kust ta siia sai… kodanik gastrolöör ei kvalifitseerunud mu abisaajate nimistusse. Sorri.

Lubadused on täitmiseks

ehk kuidas leida laulu “Lumine laul” nooti.

1. Ole veendunud, et sul on see noot olemas (sest sa oled seda ju näinud)
2. Ole veendunud, et see on mõnes “Laulge kaasa” köites (ja neid on sul töö juures üksjagu)
3. Loe läbi kõik laulikute sisukorrad (ei leia)
4. Korda tegevust (ikka ei leia)
5. Mine kohalikku raamatukokku ja lappa seal olevad “Laulge kaasa” väljaanded läbi
6. Saa aru, et sul ikka ei ole kõiki eelnimetatud teoste osi (sic!, aga laulu ikka ei leia)
7. Palu kohaliku raamatukoguhaldja abi, hea inimene sukeldub raamatukogude kataloogide sügavusse
8. Jõua arusaamisele, et nimetatud laul pole ilmunud üheski “Laulge kaasa” väljaandes
9. Kõrvalise abiga (vt. p. 7) leia vajalik teos ja veendu, et seda kohalikus raamatukogus pole
10. Kõrvalist abi kasutades võta ühendust naaberküla raamatukoguga, kus vajalik teos leidub
11. Saa naaberküla raamatukogust endiselt kõrvalist abi kasutades pildid vajalikest nootidest.

NII LIHTNE SEE OLIGI!

Panen siia oma otsingu tulemused, siis ei pea keegi enam mitut sammu läbima.

Õunakook mitteoskajatele

Mingil ürgajal sai poest kaasa haaratud Brownie pakike. Mitte et seda nüüd eriti keerukas ise teha oleks aga no kui asi kodus olemas, siis milleks ise mõelda, tee nagu juhend õpetab. Pakk siis selline:

Novott, iizi- briizi, teeme ära. Ma veel mõtlesin , et millise vormi ma nüüd otsima pean… aga ei. Vorm oli pakendis ise olemas. Mingi selline rasvasem papilaadne toode. Meesinimene voltis ilusti kokku teise. Minu asi oli taigen koostada. Manuaali järgi läks sisse 100 grammi võid, üks kanamuna ja 125 ml vett. (Loetelust 1. ja 3. käisid tunde järgi, et siis kui muna ja või on sisse segatud, siis lisa vett kuni taigen välja näeb nagu väga paks hapukoor). Ja mis sa veel sügisilmadest tahad- uha õunu juurde. Vorm ei kärsanud, kook sai valmis ja söödi ära ka. Kiideti ka. Ma nüüd ei teagi mida konkreetselt- oskuslikku shoppamist, head jäätisevalikut või olen ma ise lihtsalt nunnu 🙂

Praktilisema poole pealt ehk vajatakse itiabi

Kõik inimesed kellel on olemas gmail ja sellega seonduv google account… loe edasi, teistele ei paku huvi.

Kõik inimesed, kellel on olemas gmail ja sellega seonduv google account ja sul tekkis mingil hetkel vajadus oma google account nime muuta…. loe edasi, teistele ei paku huvi.

Nime sain ise muudetud. Nüüd tahan muuta ka google accountiga seonduvat gmail aadressi. Mis ma nüüd tegema pean? Räägin otsast ära.

Näide. Gmail account ja post oli ntx mari.maasikas/ät/gmail.com. Nüüd on mu nimi Mari Mustikas. Kui liginen oma postkastile on aadress endiselt mari.maasikas/ät/gmail.com, ehkki nime näitab Mari Mustikas.

Küsimus- kuidas toimida? Kas luua uus gmail (no see mustikaga) ja seega luua uus gmail konto? või annab kuidagi lihtsamalt perenime vahetamine gmaili aadressil siis? Heeelp 🙂

Haavad ja augud. Ja koerad.

Siit ei tule nüüd mingi meditsiiniteemaline jutt (või noh, vähemalt mitte rebenditest ega mädanikest). Aga võtame nüüd siis otsast peale.

2022 ei alanud üldse hästi. Juhtus selline lugu, et, mu koeral avastati melanoomkasvaja suulaes. Biopsiad ja kõik muud jutud ja prognoos oli : peale mitte kõige odavamat operatsiooni oleks maksimaalselt veel 1, 5 aastat elu jäänud. Kui kvaliteetne see elu olnuks, seda loomulikult ei teadnud keegi ette. Raske südamega otsustasime mitte opereerida ning anda sõbrakesele nii palju aega kui talle veel jäänud on. Ravimid muidugi peale ja kõik muu võimalik, et vähegi mugavamaks elu muuta. Agressiivne sõraline aga lisas tempot ning 7. juunil lippas mu armas koer juba teisel pool vikerkaart.

Loetud päevad tagasi küsiti mu käest kas oleksin nõus ühele koerale mõneks päevaks hoiukodu pakkuma, tegu siis päästmist vajava tõukoeraga. Loomulikult olin nõus. Meesininime küll kurjustas- ma kiinduvat niimoodi ära, et pärast on jälle kurb ära lasta ja nii edasi aga mul oli argument millega ta ära veenda- esiteks pole meesinimest noil päevil koduski ja teiseks on teda juba päriskodu ootamas. No ja nii jäigi.

Kokkulepitud ajal sõitsime siis koera ära tooma. Kõhnuke, arake ja alandlik, samas ääretult sõbralik. Autos surus end mu vastu, tegin talle palju paisid ja kinnitasin, et kõik saab korda. Minu juurde jõudes selgus aga asjaolu- koer, kes on harjunud maamajas vabalt lippama kardab treppe nagu põrgutuld. Ja ma elan kolmandal korrusel. Niisiis ei olnudki midagi muud teha, kui leida alternatiivne hoiukodu kus treppe ei sisaldu. Sinna sõbrake mu juurest sõitiski.

Ja siis ma istusingi üksi kodus. Päike oli juba loodes, aknast paistsid sügislehtedes puud ja mingil põhjusel ka tükike vikerkaart. Ja siis ma nutsin. Ikka korralikult. Selle koera pärast, keda ma aidata ei saanud aga kellel veel lootust on ja selle koera pärast ka, keda ma aidata ei saanud ja keda enam ei ole ent kelle elu meenutab mulle siin kodus iga nurgake, kelle nähtamatuid jälgi on täis kogu õu ja kellega koos läks teisele poole suur tükk minu südamest. Auk jäi järgi. Kuna see auk kinni kasvab- ei tea.

Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad. Mõnest ammusest kogemusest tean, et see vastab tõele. Aga ühest asjast sain küll aru: suurt auku lusikatäie tsemendiga ei lapi. Nüüd siis lasengi Isand Ajal oma tööd teha ja ootan. Ja ootan. Ja ootan…

uskumatu

Mul tuli isegi mu vana parool meelde, olgugi, et viimasest kirjutisest on möödas üle kahe aasta- Ilmselgelt on vahepeal merre voolanud palju vett, ohtlikke jäätmeid ja verd. Mingil ajal sada aastat tagasi oli blogimine mu lemmikteema. On päris palju põhjuseid, miks pole siin vahepeal kaasa rääkinud. Üks ja peamine põhjus on see: elu tuleb vahele. Ja et veidi selgust tuua peab alustama algusest. Nagu me kõik teame algab pedagoogiline poeem septembris ja lõpeb augusti lõpus. Viimased kaks aastat võib ses osas muidugi korstnasse kirjutada…

Aga alustame aastakokkuvõttega, küsimused laenasin priimula blogist. Et siis september 2021 kuni siiani.

Mida sa tegid aastal 2021, mida sa varem teinud pole?

Pettunud mõnes inimeses, tööalases mõttes.

Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?

Ma ei anna lubadusi. Pole kindel, et suudan neist kinni pidada.

Kas keegi su lähedastest sai lapse?

Jaa, õepoeg.

Kas keegi su lähedastest suri?

Jah. Kaotasin oma täisvaktsineeritud isa covidile 18. veebruaril ja olin sunnitud oma armsa sõbrakese (koer) eutaneerima 7. juunil (melanoomkasvaja suulaes)

Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2022, mida sul 2021. aastal ei olnud?

Ütleks niimoodi, et 2021 oli mul oluliselt rohkem kindlustunnet, äkki 2023 asi paraneb? (naerukoht)

Milliseid riike sa külastasid?

Eesti, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Rootsi

Milline 2022. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?

21.06.2022. Abiellusin. Lihtne ju.

Mis oli su selle aasta suurim saavutus?

Terve mõistuse säilitamine. Ilmselt ka taas kord üliõpilaseks hakkamine.

Mis oli su suurim ebaõnnestumine?

Enese mittereklaamimine. Olen nüüdseks aru saanud, et tagasihoidlikus pole enam voorus.

Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?

Covid, ofkoors. Olles vaktsineeritud muidugi.

Mis oli parim asi, mille ostsid?

Korter kus elan. Enne oli see KOV omandis.

Kelle teod väärisid tunnustust?

Siin ma jään lausa mõttesse. Aga mu meesinimene on kindlasti üks neist.

Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?

Mõne kolleegi.

Millele kulus enamik su rahast?

Elamisele.

Mis sind väga-väga-väga elevile ajas?

Info ülikooli sissesaamise kohta ja muidugi perekonnanime muutumine

Milline laul jääb sulle alati 2022. aastat meenutama?

Pole vist päris laul. Pmst on see Dvorzaki sümf “Uuest maailmast” 4. osa Going home. Kui kedagi huvitab, saadan lingi.

Mis jääb sulle alati 2022 aastat meenutama?

Kõik eelpool kirjeldatud pluss tunne kuidas sulle töökohal (17 aastat) nuga selga löödi ja sedasama nuga veel ringi keerati. Mul on tunne, et sel noal olid veel mingid kidad ka küljes.

Mis oli parim raamat, mida lugesid?

Maeve Binchy “Süüta pennine küünal “

Mis oli sellel aastal su lemmikfilm?

Ärge nüüd minestage… “Kratt”

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Ebaõiglusele vastu hakanud selmet kuulata teemat “nüüd on nii, et…”

Kas sa armusid kellessegi ?

See on lihtne, juba 13 aastat olen oma abikaaa pihta päris palju armunud

Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?

Jääb mu enda teada. Ei vihka, olen pettunud.

Mida sa tahtsid ja said?

Teist perekonnanime. Sain.

Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?

Sain 56, ei mäleta kuidas möödus. Järelikult polnud mingi teemapidu vaid niisama õhtune istung

Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?

Alar Karis

Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?

Pikk jutt. Autojuhtimisoskus ilmselt. Juhilube ei tee iial ära, teooria olen kindel et vähemalt 95 prossa saan,,, aga kui sõiduks läheb,,, kamoon ma panen silmad kinni ka siis kui mu mees teisest autost mööda sõidab. Maanteeidikaid on minutagi palju.

Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?

Vastan aasta pärast

Mis sind mõistuse juures hoidis?

Ma ausalt ei tea. Pole ka kindel, et olen mõistuse juures.

Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:

samas kaalus, kindlasti kurvem tööelus , kindlasti häppim eraelus. Vaesem ka kui rahast rääkida.

Viimane küss oli Priimulal õppetunni kohta. See on lihtne. Sa Ei Pea Kõigile Meldima. Ole Kes Oled.

Kerge öelda…

No näed siis. Või ei.

Ega ma vist enne rahu ei saa kui selle, mis meelel ka välja räägin. Igatahes.

Juhtus nii.

Suur osa minu tutvusringkonnast kasutab FB lehekest ja sealhulgas on liitunud erinevate gruppidega. Suur osa gruppidest millega ise liitunud olen kätkeb sarnaste huvidega inimesi. Loogiline on ju see, et  kui  grupis tõstatatud teemal keegi midagi küsib siis inimesele ka vastatakse. Nii ka mina. Tekkis toidugrupis teema mädarõikavõide  asjus (väga maitsev võie, muuseas) ja ma rääkisin paari lausega ning saatsin ka videolingi. Küsija palus seepeale kirjeldust . Seepeale uurisin veidi  asja ning sain teada, et küsija konkreetselt ei näe. Andsin siis oma parima, et kirja panna, kuidas ja mida. Loodan, et tal oli sellest abi.

Läheme nüüd veidi ajas tagasi.

Juhtus selline lugu, et mu kotkasilmad ähmastusid. Sain prillid, teised ja kolmandadki- abi polnud.

Või noh, alguses oli aga… seni kuni sattusin asjaliku arsti juurde, kes teatas konkreetselt: teil siin on hallkae (ei mäleta meditsiiniterminoloogiliselt kuidas see kõlas) ja teie variandid on järgmised : a). Ostad mingid asjad ja maksad opi ja kunagi elus ei pea enam muretsema nägemise pärast, kokku umbes 2500 või b). passid poolteist aastat järjekorras, haigekassa rahadega saab asi korda aga lugemiseks vajad prille  elu lõpuni.

Valisin variandi a. Sain parema silma korda, selle nägemine on nüüd viimase kontrolli käigus +o,5. Ostsin välja ka vasaku tagavarasilma… ja siis läks asi hapuks. Kopsupõletikule järgnes puukborrelioos, siis mingi viirus veel (köhida ei tohi) ja kõige krooniks meie korontšik. Ja nii ma siin siis olengi, juhtsilm paksus udus, teine üritab mõlema eest töö ära teha.Ah jaa, vahepeal muidugi see error ka, et meesinimene nikastas selja ära ja on veits invaliid nii et minu palgast me siin siis püüame elada.

Aga see selleks.

Nagu juba enne öeldud tuli FB grupis vajadus kirjeldada toimingut inimesele, kes päriselt ei näe. Midagi. Kohe mitte midagi. Ma andsin endast parima toimingut kirjeldades ja jäin siis mõtlema- miks mitte teha veel selliseid kirjeldusi? Linti lugedes, näiteks? Või siis enda peal katsetades seotud silmadega ja pärast üle kontrollides? No et äkki saan abiks olla?

Abivalmidusest tulvil südamega lõin taas google otsingusse sõna “kirjeldustõlge”. Hea, et mu abivalmidusest tulvil süda sealsamas ei seiskunud. Ei ma saan aru küll, et see 600 raha pole nii hull teema koolitajatele ega firmajuhtidele… a kui ma teeks asja enesele selgeks ja aitaks hiljem tasuta? Ja kui mul seesinane raha oleks välja käia  siis oleks ma ammu mõlemast silmast nägija ning ma ei mõtlekski sel teemal kaasa enam? Kas mõni kõrgemalseisev ametnik peaks jalaluud katki kukkuma, et kaldteedega ligipääs oleks igale poole tagatud? Või midagi veel hullemat?Tšort poberii požaalusta, nagu ütleb üks legendaarne karakter ühes väikelinna seebiooperis…

Aga jah, sain hetkel südamelt ära köhitud. Mis selle mõte oli- märgakem teisi enda ümber. Märgakem neid, kes vajavad abi ja proovigem aidata neid nii, et nende arvelt ei rikastu (st.mitte meie konkreetselt, ma ei arva , et mõni dalmaatsiakoertest siia lugema satub). Ja  mäletagem seda, et iga elu loeb. Seni kui seda on.

Uued teadmised ühiskonnaõpetuses

Küsimus ühiskonnaõpetuse kontrolltöös:

K: Kuidas moodustatakse valitsus? Mida tähendavad mõisted koalitsioon ja opositsioon?

V: Koalitsioon on need, kes moodustavad valitsuse, opositsioon on need, kes selles läbi kukuvad.

Pilt internetist.

Loo moraal

Käimas on 6. klassi ajalootund ning jutt käib kreeka tragöödiatest.

Õpetaja: … ja kuna tragöödiate sisu põhines müütidel ning seda, millest rääkisid müüdid, see oi kõigile juba ammu teada, siis oli ka see ette teada, millega lugu lõpeb.  Niisiis pöörati tähelepanu hoopis teistele asjadele: näidati eriti ilmekalt  peategelase kannatusi ja  rõhutati seda, mis on loo moraal.

Oskar: Issand, kuidas ma vihkan seda sõna- moraal! Mu ema  loeb mulle  igal õhtul moraali!

Õpetaja: Noh aga sa ütle talle: ära mulle täna moraali loe, tee niisama etteheiteid.

Oskari silmad löövad särama: Vot just! Täiega hea mõte! Täna nii teengi!

Markus: (kõrvalt väga filosoofilise hääletooniga) Mis vahet selles on kui ta su niikuinii koduaresti paneb…

____________________________________________________________________________

Ehk kuidas see Toots nüüd Kiirele ütleski: tegid mis sa tegid, aga tappa sa saad…

Kui ma ükskord pensionile jään…

Kui ma ükskord pensionile jään, siis ma kirjutan raamatu. Vot nii. Selline mõte tuli täna.  See muidugi ei juhtu veel niipea, tänase seadusandluse kohaselt mitte enne kümmet aastat… aga noh, plaani pidada võib ju ikka.  Raamatu pealkirjaks panen “Kirjand vabal teemal”. Või on sellenimeline  teos juba ilmunud? Kusagilt nagu koidaks. Muidugi kui minu pensioni saabumisele järgnevatel aastatel veel üldse keegi raamatuid loeb.

Raamatut  (mille pealkirja juba eelnevalt mainisin) alustan sõnadega “See juhtus päikesepaistelisel märtsikuu teisel päeval 2020 issanda aastal. ” Raamat saab olema täis sõnaseletusi (vt. raamatu lõpus) ja joonealuseid märkusi mille järel märge (toim.). See tähendab toimetaja märkust, mis tähendab vist taas seda, et ise tuleb toimetada ja ära seletada viimane kui üks  lugejale arusaamatu sõna. Näiteid on palju. Kui kirjutada koolielust siis klassipäevik, pioneerikoondus, maastikumäng; eraeluliste seikade osast vast toidutalongid, SARS, erikool.  Täiesti vabalt võib juhtuda, et ongi pool lehekülge juttu ja teine pool joonealuseid märkuseid.  Kusjuures siis tekstifondi suurus peaks olema vähemalt 14  ja kommentaaridel 8. Aga kuna nii väikeses kirjas keegi midagi lugeda ei viitsi , siis võib viimased ära jätta. Muidugi ei saa siis järeltulevad põlved  pooltest sõnadest aru.  Äkki guugeldavad?  A miks nad peaks?

A miks ma üldse peaks kirjutama? Sest. Sest  ma olen hästi suurel määral kirjasõna usku. Mis kord üles tähendatud, see ei pea kaotsi minema mitte. Ma olen siin blogis korra varem kirjutanud oma Taadist  .  Meie seast lahkus ta aastal 1985, tema märkmed said raamatuks mõned aastad tagasi.  Elusaatused on erinevad, nagu me kõik teame. Mu mõlemad tütred on lõpetamas õhtukooli (saatuse irooniana noorem enne). Kohustusliku teemana pidi laps siis tegema ajaloos juttu 1941 aasta küüditamisest ja kirjanduses  läbi lugema elulooraamatu. Tegi siis selle esimese punkti ära ja järgnevalt neelas raamatu alla.  Ja kommentaar kõlas: ” Oleks ma taadi raamatut enne lugenud, oleks ma asju hoopis teisest vaatenurgast käsitlenud”. Mis ongi nii- isiklik suhe loetuga annab asjale uue mõõtme.

Taat kirjutas memuaare sest ajast saadik kui ta Siberimaalt tagasi tuli, lõpetas selle siis, kui enam ei suutnud, seetõttu on seal ka mõni kronoloogiline viga (nt. tema esimese lapselapse, s. t. minu sünnikuu osas (millega mälestuste maa ka lõpu saab)). Ma mõtlen,  et äkki mu järeltulevad põlved (ära püüa seda kujutleda kui oksümooronit) tahavad ka äkki teada mis sai edasi.  Aastast 1966 kui lahkus minu vanaema Amilde- Leontine Nipsust ja sündisin mina. Nüüdseks on sellest kohe 54 aastat möödas. Mu elu pole olnud pooltki nii kirev (olgugi, et värve jagub) ja mitte sajandikkugi nii vaevarikas, eriti lugedes eelpoolmainitud memuaare.  Nii et äkki on see mu püha kohus oma raamat kirjutada, lihtsalt võrdlemise mõttes?

Aeg annab arutust, nagu öeldakse. Vaatame- kuulame.

Kena märtsikuud!