Knife-skills… and a partridge on a pear tree

Mul ON vaja mõttelindistajat, päriselt ka. Et ma nagu mõtlen mõtteid  ja kui soovin, panen need lindistama. Pärast laen need arvutisse, redigeerin veidi, lisan mõned emotikonid  ja oh sa sade, kus siis alles siis hakkab blogipostitusi laekuma. Pea lausa hakkab ringi käima.

Valmistan siis õhtust söömaaega ette (seda on korraga palju vaja valmistada –  on suurtel meestel suured teod isud) ja peas hakkab kummitama: On the first day of Christmas
my true love sent to me:
A Partridge in a Pear Tree.

Ja see töötab juba ise edasi: On the first day of Christmas my true love sent to me: ühe suure poti, kaks  liitrit vett, kolm tükki liha, neli nüri nuga, viis  klaasi kruupi, kuus suurt sibulat…
… and a partridge in a pear tree.

Nimetet muusika  ajus taustaks üürgamas  hakin  kuut suurt sibulat ja  tänan õnne, et meesinime mu neljast nürist noast vähemalt ühe (mu lemmiku) ära teritanud on. Kuidas ma ka ei püüaks, knife-skills ei tule mul kuidagi niimoodi välja nagu maakera parimatel poegadel. Niisiis  lõigun oma tavalises viil-sekundis- rütmis ja pean omaette aru: ammuks see noakäsitlus tähtsamaks muutus kui toit ise? Päriselt ka? Kas tõepooles ürgaegne kütt hoolis sellest kui elegantse liigutusega ta hirve läbi torkab? Või  keskajal vardas küpsetatud metssiga- kas siis juba huvitas sööjaid see, kui ühtlaselt ning sujuvalt see tükeldati? Või on see ikkagi  liiga hea elu teema- kuidas  söök kõhtu saab  muutub tähtsaks alles siis, kui kõht täis?

… and a partridge on a pear tree.

Õu, Iirimaa lõi värava!

Odrakruubipuder  ootab ahjus oma järge, sibulad ja lihakuubikud pruunistuvad pannil. Minu serveering näeb välja  suht keskaegne- hunnik toitu , kühveldage sisse.

Suur hunnik toitu… mis täidab kõhtu… and a partridge on a pear tree.

Oot, aga mis ajast pirnipuud ja põldpüüd kokku saavad? Juhul, kui see muidugi pirnipõld ei ole…

… lauldes vasakule ära…

… sööma.