Ise küsin, ise vastan ehk kartulihämming

No läheb inime poodi sooviga osta kartuleid. Olgu meenutatud, et pood kannab Alati Otsas kaubamärki. Sealt saab kartuleid küll, kui veab. Ehkki tihtilugu juhtub see, et valmispakitud kartulist koorid julgelt poole ära- kõigepealt pruuni koore, siis mustjassinise söödamatu osa ja jätad pattapanekuks järelejäänud hallikasvalge kribula.
Aga kui juulikuu hakkab tasapisi otsa saama, siis võib julgemalt oodata käesoleva aasta ande. Näiteks võib juhtuda, et ostad sealt (eile) asju kilohinnaga 14 eesti raha ja pealkirjaga VARAJANE KARTUL. Sa eeldad, et tegu on värske kartuliga, mis varakult põllul valmis saanud.
Kui aeg on (täna) lõunat süüa, hakkad kartuleid pesema- no ikka et nad soolvees pehmeks keeta. Kesse siis värsket kartulit koorib, eksole. Ja kaapida pole kah vaja, koor tuleb värskel kartulil ju ilusasti ise maha.
Aga võta näpust. Ei tule midagi. Siis üritad kaapida. Kohe saad aru: täiesti tulutu tegevus. Samas koor nagu lipendaks küll ikka samamoodi nagu värskele kartulile kohane. Viimases hädas koorid need reetlikud mugulad ausal vanamoodsal viisil noaga ära ja teed söögi valmis.
Samal õhtupoolikul märkad, et poodi on jõudnud uus müügiartikkel pealkirjaga VÄRSKE KARTUL. Näeb välja nagu ehtne ja maksab 10 eesti raha. Sa ostad sealt portsu- värske kartuli isu on suur. Õhtusööki valmistades tõded, et see ports käitub nii nagu värske kartul käituma peab.
Ja nüüd ma kratsin kukalt ja püüan aru saada: mille poolest varajane kartul värskest kartulist erineb? Mina oma lõputus naiivsuses arvasin, et need on üks ja sama…
Vabanduse ma muidugi leidsin: Värske kartul on värske ja noor, varajane juba sündides vana :D.
Peab vist juukseid värvima.