Delfi naisteka foorumis oli kööginurgas jutuks söögisõltuvused.
Paar sõnavõtjat tõid välja hoopis sööginõusõltuvuse:
k
16. oktoober 2010, kl 19.47
siin mainiti kohvijoomist oma tassist endale meeldival moel. ei ole küll päris see teema, aga siinkohal oleks sobilik küsida. mul on sama lugu – mul on oma spets suur tass, minu sümboolikaga, minule sobivas suuruses. teen sinna täpselt sobiva kohvi – ühtegi teise tassi ma ei oskakski teha. joon päevas üheainsa tassi ja see tass peab olema seesama minu oma.
aga mul käivad tihti (no ikka iga kuu) ühed külalised, kellele ma olen seda seletanud, aga ikka ei jää meelde. ikka on nii, et kui juhtun neist hiljem ärkama, avastan oma tassi kellegi teise näpus. minu jaoks tähendab see, et mul jääb kohv joomata. mõnest teisest tassist poleks see see. ootan siis kannatlikult, kuni külaline on kohvi ära nautinud, et saaksin ise juua. nüüd viimati juba käratasin peale, et see on minu tass ja palun jätta mulle see minu igahommikune 5 minutit rõõmu juua kohvi oma tassist.
nüüd kuulsin küla pealt, et olen igavene bitch ja ülbe moor, teen mingit tassist probleemi ja ei austa oma külalisi jne. on see ikka nii? olen ma ülekohtune?
mis teie arvate?
ja teine:
ka k
19. oktoober 2010, kl 14.06
sarnaselt teisele k-le on mul sama sündroom. ma OSKAN SÛÛA vaid üheainsa kahvliga! selle leidsin kunagi metsast, kui seenel (!) käisin. niisugune ilusa nikerdatud peaga, minule sobiva suuruse oradega, parajalt raske ja… no ühesõnaga taevaand (peale metsaandide).
pere teab, et selle kahvli kasutamine teistel toob kaasa vaat et krim. karistuse, aga kui mõni küllajuhtunud tuttav peaks seda puutuma, siis olen väga häiritud, tunne on nagu kodust välja visatul.
Mul oli ka selline kahvlikiiks. Kunagi oli mul luupeaga kahvel (eestiaegne, siberiski ära käinud ja tagasi tulnud, peenike , kerge ja otsast kõrbenud). Aastaid tagasi arvas eksabikaasa minuga konsulteerimata, et hirmus kole on see kõrbend ots (mind küll ei seganud!!!), lammutas laiali ja tegi sinna orgaanilisest klaasist käepideme. Liimimiseks kaapis roosa pliiatsi otsast liimi sisse värvigi. Tulemus iseendast polnud kole, küll aga polnud see enam SEE kahvel. Praegune lemmik on minuga aastast 2006 (lastega malevas laenasime kooli sööklast ja pärast polnud enam kellelegi tagastada). Ju siis oligi sel kahvlil uut peremeest vaja… 🙂
Aga on ka supilusikaid, millega ma süüa ei suuda. Söögirelvastus peab olema õhuke.
On mõnel veel sarnaseid kiikse?
kirjand vabal teemal 
19. okt. 2010, 19:09
Tassiga olen sinuga täiesti nõus.Minul on ka omanimeline ja parajalt suur.Teine on minu sõbra tass.Panen selle alati ära pärast seda kui sõber on kohvi joonud.Ei kannata kui see või minu tass seisaks pesemata kraanikausis.
Teine kiiks on mul joogiklaasidega.Mulle meeldib veini juua ainult veiniklaasist.Kui seda ei ole ,siis ma ei joogi.Samuti peab šampusel olema oma klaas.Jälestan veini joomist plasttopsist.Siis ma ei joogi .No võibolla erandkorras piknikul.Suuri supilusikaid ma ei kannata ja muidugi ka neid stagnaaegseid alumiiniumist.Vaevalt neid väga enam kasutusel ongi,aga minu ämmal olid küll kunagi.Mina ei saanud nendega süüa.
19. okt. 2010, 19:22
Mul on üks pisike nuga, millega ma koorin kartuleid, lõikan kurki ja käin seenel. Ühegi teise noaga ei ole üldse “see”, kuigi nii hull see kiiks ka pole, et teistega hakkama ei saaks. Nuga on ostetud 17 aastat tagasi Saksamaalt 1 marga eest ja ta käepide on pliidil osaliselt ära sulanud. Vaieldamatult mu lemmik nuga.
Alumiiniumnõudega ma keeldun söömast, muus osas väga pretensioonikas ei ole.
19. okt. 2010, 20:29
Hmm, minule on tähtsad nõud, mis on saadud kallite inimeste käest – seda muidugi juhul, kui nad vastavad minu väga nõudlikuke maitsele. Näiteks tõi mu teine pool mulle kunagi ühes taldriku ja kausi vahepealses nõus midagi süüa. Oli teine mingi odav IKEA kausstaldrik, killud äärest väljas ja üleüldse mitte midagi erilist. Aga kuni selle päevani, mil see nõuderestilt maha kukkus ja katki läks, ei söönud ma üldse mitte ühegi teise taldriku pealt. Söögiriistade koha pealt meeldivad nikerdustega käepidemed ja keskmisest väiksemad haru/lusika osad. Ja saan tigedaks küll, kui majakaaslased minu nõusid võtavad – isegi kui need ei ole minu spetsnõud. Aga ma olen nad hästi ära treeninud, ega nad enam ei võta ka, isegi siis ei taha, kui ma luban. 😛
19. okt. 2010, 20:55
Oi, kui ma vanematega veel koos elasin, siis meil oli selline väike perekondlik avalik saladus, et kõigi lemmik oli üks isaema käest saadud supilusikas, mis oli nii päevinäinud, et üks külg oli täitsa õhukeseks kulunud. Kui midagi supilusikaga söödavat pakuti, siis oli ikka väike varjatud rüselemine ja kavaldamine, et see lusikas oma valdusesse saada :o)
19. okt. 2010, 22:51
Mu meelest on kellegi isikliku tassi võtmine ikka äärmiselt alatu tegu. Ma olen ikka täiesti sõnatu (ja seda juhtub minuga harva).
Kusjuures mu enda isiklik tass – ostetud Rootsist vanakraamipoest – purunes umbes kaks aastat tagasi ja ma polegi talle väärilist asendajat leidnud. Meeste jaoks on vähemalt tutvumisportaalid, aga kust saada tass, mis oleks kena, käepärane ja esimesest hetkest äratuntavalt “oma”?!
19. okt. 2010, 23:39
Mul on kodus oma lemmik kohvitass (ja tööl ka isiklik tass). Muidugi mind häiriks, kui keegi oleks mu tassi võtnud hommikul, aga ei midagi hullu.
Kas su külalised ikka teavad, et see on sinu tass? Vo saad tassi eraldi ära tõsta, et see ei jääks külalistele näppu ja asi olekski lahendatud…
Mulle ei meeldi paksud savinõud, nt paksude servadega kohvitassid on eriti ebamugavad…
Söömata-joomata nõude pärast mul küll midagi ei jää 😀
20. okt. 2010, 14:31
Keegi teadjanaine seletas mulle ükskord ära, et see ongi väga õige, see peakski kodudes nii olema, et igal inimesel on vähemalt oma tass- see loob ja toetab sinu isiklikku energiaringi ja seega on loomulik, et kui keegi sinna luba küsimata sisse tungib ( st sinu tassi võtab), oled sa tige. See on sinu islkliku ruumi ründamine. Paljud seda ehk ei tea, aga mina usun selle paika pidavat küll.
Ka minul on oma lemmiktass, kust hommikukohvi juua ( kolleegid kinkisid mu esimesel tööpäeval ja kuigi sang ähvardab sel peagi vist küljest kukkuda, on ta mulle omamoodi hästi armsaks saanud). Ja siis on veel üks eriline roheline tass, millest võivad juua ainult mulle väga armsad inimesed, kes on küll mu külalised, aga samas ikka midagi enamat ka. Neid inimesi on praegu kaks, aga mõtlen, et peaksin neile kummalegi ka päris personaalse muretsema, siis neil ka kodusem mul külas käia!
31. okt. 2010, 01:29
Minul on oma kindel kahvel, teistest erineva sabaga. Siis kohvitassid on meil igaühel omad (aga need on vahetunud aegade jooksul). Ja suppi söön ma raudselt onult päranduseks saadud hõbelusikaga, sellel saab kohe 85 aastat vanust täis.Seenenoaks on vanaisa poissmehepõlve nuga, väike ja käepärane. Mõned söögiriistad ja taldrikud on veel, mis kindla omaniku jaoks, teised neid siis ei võta.
Vanematekodus oli ka mitmeid selliseid asju, mis pidevat pruukimist leidsid, kuigi sahtel riistu täis. Ning kui ma täpsemalt mõtlema hakkan, siis on selliseid asju mul veelgi…
3. nov. 2010, 01:36
üldiselt ma arvan, et te kõik olete nats põrunud =)
/joob kõigest, milles on õõnsus
3. nov. 2010, 11:31
😀 😀 😀