Järeltulevad põlved vol 2

Internet on imeline. Olgugi, et kõik eelnimetatud põlved elavad minust alla kilomeetri kaugusel, ei näe ma neid kaugeltki mitte iga päev.  Info ja emotsioonide jagamiseks on  Seeniori ja Juunioriga sisse seatud messengerigrupp. Väga hea, et on, kust ma muidu saaks teada, et  Vidin (poisslaps, 6 aastat vana) parasjagu hambaid vahetab või et  Pudin (tütarlaps, 4. a vana) toodab selliseid küsimusi, et ole aga mees ja oska vastata. Näide 1: Emme, kas hobusele võib huulepulka panna? (Seenioripoolne vastus: Ainult siis, kui tema emme lubab) või näide 2: Emme, kas merineitsi sees on liha? (Seenior viis jutu mujale, minu pakkumine oli , et rohkem nagu kala).

Aga Põnni (poisslaps, 13 aastat vana) mõttemustrid on tõeliselt next level. Näide 3:

On esmaspäev, kell 17 peaks Põnn olema trummitunnis. Kell 16. 50 saan sõnumi Põnni õpetajalt.

Õ: Kas Põnn tänan tundi tuleb?

Mina: Muidugi! (ja torman Põnni välja ajama, mul ka polnud meeles, #aastaema ).

Põnn läheb kodust välja, trummitundi on 5 minuti tee. Kell 17.30 saan õpetajalt uue sõnumi:

Õ: Aa et ta siis täna ta ei jõudnud. Pole midagi, eks siis neljapäeval uuesti.

Mina: Mis mõttes ei jõudnud? Õigel ajal astus kodust välja…

Õ: No siin teda igatahes ei ole.

Mispeale mina istusin nagu sütel ja trummeldasin ise närviliselt oma sõrmedega ettejuhtuvate esemete pihta. Põnn saabus kell 18 ja paar minutit lisaks.

Mina: Olgu su vabandus parem ikka väga hea!

Põnn: Mis mõttes?

Mina: Miks sa trummitun di ei läinud?

Põnn: Aga mu trummitund on ju teisipäeval!

Mina: Alati on esmaspäeval olnud ! (Tegelikult eelmisel aastal oli üks kord teisipäeval ka).

Ja nii me seal siis vaidleme teemal esmaspäev- teisipäev. Ütlen  Põnnile, et mingu ära õppima ja unustagu tänaseks arvuti. Põnn kaob oma tuppa, Ja siis jõuab mulle kohale. Lähen lapsele järgi. Põnn on hästi kurb ja huuled värisevad.

Mina: Kuule, Põnn, ma vist sain aru, mis sinu arvates juhtus. Kas võis olla nii, et sa arvasid, et ma ajan ise midagi sassi ja arvan, et sinu tund on esmaspäeval ja ajan su lihtsalt lampi tundi? (Põnn noogutab pisaraid neelates, näitan talle õpetaja sõnumit ja me lepime ära. Selles lepime ka kokku, et kui ta arvab, et mul ei ole õigus, siis ta ütleb mulle seda ja uurime koos järele, mis värk siis ikkagi on),

Lõpp hea, kõik hea. Ja arvutisse sai ta  peale õppimist ikka ka. Ega laps pole süüdi, et kõigi ajud ühel sagedusel ei tööta.

Mitte nii must-valge

Ma ei tea, kas keegi mäletab, aga 2014 sügistalvel levis näoraamatus sotsiaalmeedias üleskutse challenge postitada  viie päeva jooksul iga päev üks must- valge pilt ning  kutsuda ka täägida  üks sõber sama tegema. Ma tookord jagasin oma fotosid ka siin ja siin ja siin ja siin ja siin ka . Täna  püüdsin arveid klaarida oma hot.ee postkastiga  (ta kangekaelselt väitis mu parooli vale olevat. Igatahes saime parooli vahetatud ja mina üle poole aasta kirju lugema. (Olgu öeldud, et igapäevatoimetuste jaoks on mul hoopis teine aadress). Postkastis  ootas mind selline kiri: Otsisin netiavarustest pilte harjutamiseks. Teie pilt jäi valikusse ja proovisin sellel kuidas oleks võimalik mustvalgele värve lisada. Jagan ka Teiega tulemust. (Inimese nahavärv on paras pähkel)

Jutt on neljanda päeva pildist:

Värvilisel kujul selline:

Kuna ma  nagu mäletan, et  originaalpildist on ka värvipilt olemas kirjutasin vastu, et kleit on tegelikult hele sirelililla. No ja Ülikooli aula seinad pole vist päriselt ka sellist värvi kunagi olnud.

Nüüd aga veetsin rõõmsa pooltunni oma vanu fotosid sirvides- pole lilla kleidiga pianisti kusagil. Must- valge on küll. Nüüd ma siin istun ja nuputan- kas  kadunud eksemplar ikka oli päriselt olemas või on tegu vaid mälestusega?

Rohelist tooni (ehkki sobiks mätšiks silmadega hästi) mulle kanda ei meeldi. Roheline värv meeldib küll.

Nõuküsimus ja retseptisoovitus

Kui veel nädala algul tundus, et nädalalõpuks plaane polegi, siis eilse seisuga on asjad kõvasti muutunud. Saab nii lapsi hoida (lapselapsi siis)  kui ka  klaverit mängida. Mitte, et mul kummagi tegevuse vastu midagi oleks.

Seevastu on järgmine nädal ilusti  ära plaanitud. Nädala algul teeb natuke tööd ja nädala keskel sõidame kambaga (mina, meesinime,  meesinimese õdejas, õdeja mees ja minu koon) välismaale. Nii peen!  Põhja- Lätit läheme avastama. Plaan on minna marsruudil kodu- Ikla-Aluksne- kodu… näe, niimoodi:

Nii, et kui keegi on seal varem käinud ja oskab soovitada mida seal nägema peaks, kus hästi süüa saab või kus mõnus telkida on, andke aga teada. Otse loomulikult teen ka ise eeltööd ja uurin  netist asju, aga te ju kõik teate kuldreeglit-RÄÄGI INIMESTEGA! (ja nad räägivad vastu, ma loodan) . 🙂

Retseptisoovitus on samuti naaberriigiga seotud. Nimelt oli aprillikuus Valka asja  (aprillis oli  suguvõsas lausa mitu juubelit ja muidusünnipäeva, mul endal kaasa arvatud). Poe külastamise kõrval külastasime ka samas majas asuvat bistroo või kohvikulaadset söögikohta. Mina võtsin tuunikalaga kokteilsalati, loomulikult oodates suutäit riisi ja heal juhul  ka kõike muud, mis  tuunikalasalati sisse käib. Näpust pidin ma seepeale võtma: riisi seal ei leidunud. See oli hoopis nii: alumine kiht keedetud ja riivitud kartulit. Keskmine kiht tuunikala omas mahlas . Ülemine kiht keedetud ja riivitud porgandit. Kõige peal kaste hapukoorest ja majoneesist ning peal riivitud keedumuna. Maitseks: kihtide vahele sidrunipipart. Superhea kraam, ma ütlen! Kuna   paar päeva hiljem  toimus meie väikeses töökas kollektiivis minu tähtpäeva tähistamine, siis inspireerusin kiirelt ning tegin seda ka kolleegide tarbeks. Kadus laualt kiiresti.

Aa, üks mõte ka mis aprillist meelde jäi.Mõeldud kõigile neile, kel 50nes sünnipäev  alles ees.:Enne  ei ole tore. Enne mõtled: ossajutt, mis mõttes, juba 50? Päev hiljem on palju parem, Siis sa mõtled: häh, mismõttes, alles 50. Minuga nii juhtus 😀

 

Loogika

Tuli meelde üks vana lugu:

Naine ütleb mehele: Kuule, mine poodi ja too piima. Vaata, kas mune on ja kui on siis too kuus. Mees läheb poodi ja naaseb kuue paki piimaga. Naine nördinult: Miks sa kuus piima tõid? Mees vastu: No sa ju ütlesid et ma tooks piima ja vaataks kas mune on ja kui on, siis võtaks kuus. Ma vaatasin, oli küll mune. 🙂

Puhas loogika , kas pole?

Ma sain ka hiljuti loogika-alase õppetunni, kui üritasin Pudinale (vanem lapselaps, 4,5 aastat vana) selgeks teha, mis värv on tumepunane.

Mina: (osutades nende elutoa diivanile) Vaata, Pudin, see diivan siin on tumepunane!

Pudin: See ei ole mingi tumepunane!

Mina: No aga mis värvi see diivan on siis?

Pudin: See on… mingi teine värv.

Mina :(omaette) Puhas loogika…

Pudin . (nagu lollile) See pole mingi loogika, see on diivan!

***

Igaühel oma loogika 🙂

Oo, kevad…

Ma siin mõned ajad tagasi rääkisin, kuis pääsukesed taas koju tee leidsid.
Täna vaatas meesinime neid taas heldinult (näha polnud suurt midagi, kuulda vaid) ja teatas rõõmsalt:
“Seksivad, nurjatud” 🙂
😀

Emadepäev

Tulbid. Asalead. Kook. Lapsed.Kasulapsed. Kahe eelneva kaasad. Lapselapsed. Ema. Ämm. Mees. Kõik oli olemas (ja isegi üldse mitte asjassepuutuvalt sõitis läbi meie küla mu õemees, kes ka nagu koduhõngust kaasa tõi.

Aga umbes lõuna paiku juhtus see, kui Kutt korraga köögist röögatas:pääsukesed on tagasi!

Oli see vast kolm kevadet tagasi, kui ammu (enne minu aega) lõhutud pääsupesa varemed jälle uued müürid peale said. Me siin meesinimesega võisime neid tundide kaupa jälgida. Eelmisest kevadest mäletan aega, kui meesinime rõdult korraga elevil häälega teatas: tule vaata, kes meile tulid. Läksin ja vaatasin. Pääsukesed askeldasid pesa kallal. Meesinime teatas heldinud pilgul neid jälgides: lapsed on tagasi

Tänavu on ka lapsed tagasi.

Emadepäevaks.

🙂

Kaitstud: Hooaeg avatud

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Arenguruumi vist ikka on

Kui härra president aeg- ajalt kuulutab välja konkursse uute sõnade leidmiseks, siis mina teeks siinkohal ettepaneku mõnede sõnade leksikonist kustutamiseks. Üks neist on arenguvestlus. Koolis leiab see sõna tihedat kasutamist; arenema peavad omavahel klassijuhataja+laps+lapsevanem, kevadeti (loe: õppeaasta lõpul) õpetaja+direktor, direktor peab omakorda arenema kooskõlas kooli pidajaga (see on siis KOV vms) ja nii edasi.
Aeg-ajalt saab seal huumorit ka.
Tõestuseks tänane näide(nd).
Tegelased:
Klassijuhataja
Aadu
Aadu ema
Direktor (hüüdnimega Paksmagu, kes tegelikult laval ei esine. Direktor on tuntud hüüdnime pidi, tiitliga ei kutsu teda mitte keegi peale õpetajate).
Laval klassiruum, laua taga istuvad Klassijuhataja, Aadu ja Aadu ema. Nad on seal juba pikemat aega sundimatus õhkkonnas istunud- arenguvestlus käib täie hooga.
KLASSIJUHATAJA:… aga mis teema see siis täna ikkagi oli?
AADU: No me läksime kolm minutit enne tunni lõppu ära ja siis tuli Paksmagu…
AADU EMA:(šokeeritult) Aadu!
AADU: …ja siis tuli direktor ja kukkus mölisema…
AADU EMA: (veelgi rohkem šokeerituna) Aaaadu!!!!
AADU: Midaaa? Ma ju ütlesin DIREKTOR???
KLASSIJUHATAJA (paneb pea lauale ja möirgab naerda)
😀

Vahepeal on siis olnud nii … alapealkirjaga Koerad minu elus

Mu viimane sissekanne oli 9. jaanuaril ja sellest on päris mitu päevakest möödunud. Ja kogu aeg on midagi juhtunud ja ma muudkui mõtlesin, et ei hullu, küll ma panen kõik takkajärgi kirja. Ja täpselt nii ma mõtlesingi kuni 13. jaanuarini. Sealt edasi on vaid üks mõte ajudes pidevalt. Kirjutan siis selle endast välja.
Aga alustan algusest. Varuge kannatust, sest ma alustan tõepoolest algusest.
Esimene koer, keda mul oli au tunda, kandis nime Pontu. Oli mu tädi koer ja kuna ma oma lapsepõlvest palju aega maal veetsin, siis ilmselgelt ka oluline. Madal, karmikarvaline, midagi taksi ja hundi vahepealset, ent ääretult leebe. Jäi 23 aasta vanusena auto alla.
Lihtsalt kronoloogia mõttes- sama tädi juures Nupi; väike närviline nähvits.
Tema järel Punane Muki (omadussõna sai hiljem lisatud lihtsalt selguse mõttes); samamoodi koer mu tädi juures minu ajaarvamise järgi mu vanuses 7-10. Haigestus katku ja läks metsa surema. Nii nagu ta otsustas, nii ka jäi.
Siis tuli Must Muki. See on sedasorti levinud krantsitõug, kus mõlemad esivanemad lambakoerad, ent tegelik päritolu teadmata. No et näeb välja nagu hunt, ent koon on lai, karv must, lühike ja kare ja (Muki puhul pole vist vaja kaugelt otsida) varvaste vahel ujulestad.
Aga no siis! Saabus aasta (lasmanüüdarvutan). ..eee… 1979, kui mu õde sai 11, kinkis tema pinginaaber talle sünnipäevaks kutsika. Ema spits, isa teadmata. Eks meie emme-issi said veidi hoiatatud ja ega nad nüüd väga õnnelikud just ei olnud, aga otseselt vastu ka ei vaielnud. Niisiis sai pruuni-valgekirju kuts nimeks Lulli, kes veel 15-aastasena hämmastas meid oma hüppevõimega. Kui ta oli nii umbes kümneaastane, ilmnes tal tõsine maksakahjustus, mille mu ema ravis välja toore kartuli abil. Lulli lahkus siit 17 aasta vanusena une pealt.
Aeg läks edasi, mina abiellusin Seeniori isaga. Temal oli ju ka õuevalvur olemas. Emane must- beež saksa lambakoera vurhvi ent tunduvalt tugevam krants. Serafima (nii oli ta nimi) asemel kutsusid kõik teda tunduvalt lihtsamalt Fimkaks. No ja see Fimka viskas meile seda tüüpi vimka, et suhtles oma ohtlikul ajal lausa kahe koeraga :). Niisiis nägi pool tema pesakonnast välja nagu laigulised ja mustad hundid ning ülejäänud pool ebamäärast värvi ja mustad hunt- karvik- terjerid. Kaks pesakonna viimast, keda peredesse anda ei õnnestunud, olid beež-must- valge traatkarvaline hunt Lapi ja täiesti ebamäärane nihverdis Pontu. Mõlemad veetsid väärika elu mu õe juures maal.
Ma usun, et olen sellest ka varem siin rääkinud, et ma olen olnud abielus enam kui üks kord. Teist korda seda elades ei olnud isegi võimalust, et meil kusagil oma koer oleks, lihtsalt olud olid sellised. Aga ometigi juhtus nii, et olles juba teatud aja elanud ilma kodukoerata, tuli ta meie koju- Juuniori isapoolsete vanavanemate maja põles maani maha ning Jacky saabus meie hoovile. Kuna ta oli aegade algusest saati olnud õuekoer, ei olnud ka probleemi olemas; härra Juuniori isa ehitas talle ühisaiamaale kuudi (majarahvas oli nõus) ning kuna elasime poe teisel korrusel, hellitati ta söögi osas ikka korralikult ära. Tema 14ndal eluaastal hakkasid ilmnema probleemid nimega seljanärvipõletik ning millegipärast ka seniilsus; proovisime koera toas kantseldada (raske!) ning õue pissile tassida (veelgi raskem!). Kui Jacky mõistus ja keha erinevaid radu käima hakkasid, ei jäänud enam valikuid. Ütlen siinkohal ka seda, et mina olin see memm, kes juures istus ja koera kallistas kuni viimase lõpuni.
Tõotasime Juuniori isaga teineteisele- ei mingit koera enam. Aga saatus ütles vist midagi muud. Ja nii see juhtus:
Oli sügistalvine hommik aastal 2003 (aasta Jacky lahkumisest) ja nägin täiesti juhuslikult pealinna poole sõites tuttavat naisterahvast. Tal oli mulle öelda järgmist:
Kuule, K, (K- see olen mina), meile tuli üks koer ukse taha. Ma ei tea, miks, aga ma mõtlesin kohe sinu peale. Ta on kuidagi sinu moodi.

Tahtsin ma jee uut koera. Aga lubasin, et ta võib penikese mulle koju näitama tuua. Asi lahenes väga lihtsalt- niipea, kui koerik mu põrandal klõbistas oma küüntega, olin ma murtud mees naine ja koer jäi meile. Nimeks sai talle Fox. No ta oli ju paras rebane ka. Aegade käigus avastasime me kolm lõikejälge esikäpal, mängulise iseloomu ning puuduva esihamba. Aga ta võttis meid endale ja elas üle ka meie perekonna purunemise (loe: lahknemise Juuniori isast) ning kolimise pealinna lähedasest alevist kodumaa keskele.
Foxiga on see lugu, et mingil hetkel jäi ta haigeks ja kutsusime loomaarsti. Juunior käis toona vist seitsmendas klassis jaoli ise ka parasjagu köhane, niisiis said kokku Juunior, vetarst ja Fox. Kes eriti kurjaks kätte läks, kui vaja oli rektaalsel teel temperatuuri mõõta (ja lisatuna seegi, et Fox oli oma eluajal ilmselgelt vikerlane 🙂 ) Noh ja loomaarst, olles üle vaadanud koeriku parameetrid, teatas: see loom on vähemalt 14 aastat vana. Sellest infost kuni Foxi lahkumiseni jäi umbes 4 aastat.
Aeg möödus ja Juunior läks oma elu elama ning sai teekaaslaseks (oh imet küll) viieaastase retriiveri nimega Tutti.
Nagu öeldud, elas oma elu maakonnalinnas,kõik oligi hästi, kui enam ei olnud nii hästi ja Juunior läks laiali mõnest mehest (elu muutub, mis teha), tõi ta oma koera ja tema sõbranna (loe: 2 kuldset retriiverit) mu 50 m2 peale elama. Mitte, et ma sel hetkel väga õnnelik oleks olnud paari lisakohustuse üle, aga no kuuuuuuuuuuuuuuulge, retriiverid ei ole kohustus vaid puhas rõõm. no ja siis nad tulidki Põnni sünnipäeval ja veetsid meie juures aega kuni septembrini 2014. Niisiis : kuldsed preilid T ( Juuniori kaasomandi koer) ja S ( Juuniori sõbranna kaasomandi-koer) veetsid suve meil. Täpselt selle suve, mis tagantjärele vaadates “läks mängides ja joostes” 🙂
Ma ei saa päris kindlasti väita, et kogu see rahvas ( ma ise kaasa arvatud) oleks kohe algusest peale koerte kantseldamisest sillas olnud, ent kui aeg jõudis ja koerikud S perenaise juurde talvituma läksid (eramajja, kus ruumi rohkem, kui rubla eest), oli ikka nukker küll. Tol hetkel, kui koerad lahkusid, istusime Kutiga köögis ning tõdesime teineteisele otsa vaadates: noh, ok, kui te neid vaid laenate, siis pole ju hullu.
13. jaanuar 2015 õhtul sain Juuniori käest teada, et mu armsal lemmikul on diagnoositud luuvähk siiretega kopsus.
Kaks päeva hiljem tõime T siia.
Oleme instrueeritud tema hüppamise ja mängimise osas, ainuke tüüp, kes seda ise ei tea on meie kallis klaaskoer, kelle luud on nii õõnsad, et pisemgi põrutus võib need purustada.
Ja siis…
… on see, millele ma ei mõtle.
Te kõik teate seda kuuma klompi, mis et lase inimesel hingata; sa ahmid õhku ja sellega päästad ventiili valla ja siis voolab täiesti tahtmatult nii silmadest kui ninast. Olgu või keset tööpäeva või klassi ees. Sa lihtsalt ei saa sinna midagi parata.
Mu kallis klaaskoer.
Ma tahaks , et ma oleks jumal, kelle võimuses kõik on. Seni ma lihtsalt palvetan. Päriselt ka. Ja loodan imele. Palun, kas ma võiksin loota?

Kogu tõde pilvelaevadest :)

Kuigi suurt laulupidu sel suvel oodata ei ole, maakondlikud väiksemad asjad viiakse ikka igal pool läbi (ja pärast saab hinnata, kas oli sündmus või üritus). Valmistuma hakkame muidugi varakult, s. t täna. Sest et on koorilaul ja noodid gmaili postkastis.
Laen mina siis ühe pdf alla. Ilus pealkiri ja ilus tekst sel laulul:

Aga kuidagi viltu ja väike noot (A4 peale mahub 2 lk. laulu). Tekkis plaan: teen ruttu pdf’ist docx- variandi, seda saab lõikuda-kleepida oma suva järgi ja saangi valmis. Siis prindin korralikud A4-d välja.
Mõeldud- tehtud.
Tulemus polnud päris ootuspärane; mõned noodiread olid konverteerimise käigus kaotanud osa joontest ja vahetanud kohti… ning pealkiri polnud ka enam teps mitte see:

ja sõnu ma igaks juhuks ei hakanud isegi lugema.
***
Laulu (seda esimest varianti) me muidugi hakkasime õppima, vana hea zoom 141 ja koopiamasin päästsid välja 😀