Mitte nii must-valge

Ma ei tea, kas keegi mäletab, aga 2014 sügistalvel levis näoraamatus sotsiaalmeedias üleskutse challenge postitada  viie päeva jooksul iga päev üks must- valge pilt ning  kutsuda ka täägida  üks sõber sama tegema. Ma tookord jagasin oma fotosid ka siin ja siin ja siin ja siin ja siin ka . Täna  püüdsin arveid klaarida oma hot.ee postkastiga  (ta kangekaelselt väitis mu parooli vale olevat. Igatahes saime parooli vahetatud ja mina üle poole aasta kirju lugema. (Olgu öeldud, et igapäevatoimetuste jaoks on mul hoopis teine aadress). Postkastis  ootas mind selline kiri: Otsisin netiavarustest pilte harjutamiseks. Teie pilt jäi valikusse ja proovisin sellel kuidas oleks võimalik mustvalgele värve lisada. Jagan ka Teiega tulemust. (Inimese nahavärv on paras pähkel)

Jutt on neljanda päeva pildist:mustvalge 4 001

Värvilisel kujul selline:mustvalge-4-001 copy

Kuna ma  nagu mäletan, et  originaalpildist on ka värvipilt olemas kirjutasin vastu, et kleit on tegelikult hele sirelililla. No ja Ülikooli aula seinad pole vist päriselt ka sellist värvi kunagi olnud.

Nüüd aga veetsin rõõmsa pooltunni oma vanu fotosid sirvides- pole lilla kleidiga pianisti kusagil. Must- valge on küll. Nüüd ma siin istun ja nuputan- kas  kadunud eksemplar ikka oli päriselt olemas või on tegu vaid mälestusega?

Rohelist tooni (ehkki sobiks mätšiks silmadega hästi) mulle kanda ei meeldi. Roheline värv meeldib küll.

Nõuküsimus ja retseptisoovitus

Kui veel nädala algul tundus, et nädalalõpuks plaane polegi, siis eilse seisuga on asjad kõvasti muutunud. Saab nii lapsi hoida (lapselapsi siis)  kui ka  klaverit mängida. Mitte, et mul kummagi tegevuse vastu midagi oleks.

Seevastu on järgmine nädal ilusti  ära plaanitud. Nädala algul teeb natuke tööd ja nädala keskel sõidame kambaga (mina, meesinime,  meesinimese õdejas, õdeja mees ja minu koon) välismaale. Nii peen!  Põhja- Lätit läheme avastama. Plaan on minna marsruudil kodu- Ikla-Aluksne- kodu… näe, niimoodi:kaart 3

Nii, et kui keegi on seal varem käinud ja oskab soovitada mida seal nägema peaks, kus hästi süüa saab või kus mõnus telkida on, andke aga teada. Otse loomulikult teen ka ise eeltööd ja uurin  netist asju, aga te ju kõik teate kuldreeglit-RÄÄGI INIMESTEGA! (ja nad räägivad vastu, ma loodan) . 🙂

Retseptisoovitus on samuti naaberriigiga seotud. Nimelt oli aprillikuus Valka asja  (aprillis oli  suguvõsas lausa mitu juubelit ja muidusünnipäeva, mul endal kaasa arvatud). Poe külastamise kõrval külastasime ka samas majas asuvat bistroo või kohvikulaadset söögikohta. Mina võtsin tuunikalaga kokteilsalati, loomulikult oodates suutäit riisi ja heal juhul  ka kõike muud, mis  tuunikalasalati sisse käib. Näpust pidin ma seepeale võtma: riisi seal ei leidunud. See oli hoopis nii: alumine kiht keedetud ja riivitud kartulit. Keskmine kiht tuunikala omas mahlas . Ülemine kiht keedetud ja riivitud porgandit. Kõige peal kaste hapukoorest ja majoneesist ning peal riivitud keedumuna. Maitseks: kihtide vahele sidrunipipart. Superhea kraam, ma ütlen! Kuna   paar päeva hiljem  toimus meie väikeses töökas kollektiivis minu tähtpäeva tähistamine, siis inspireerusin kiirelt ning tegin seda ka kolleegide tarbeks. Kadus laualt kiiresti.

Aa, üks mõte ka mis aprillist meelde jäi.Mõeldud kõigile neile, kel 50nes sünnipäev  alles ees.:Enne  ei ole tore. Enne mõtled: ossajutt, mis mõttes, juba 50? Päev hiljem on palju parem, Siis sa mõtled: häh, mismõttes, alles 50. Minuga nii juhtus 😀

 

Loogika

Tuli meelde üks vana lugu:

Naine ütleb mehele: Kuule, mine poodi ja too piima. Vaata, kas mune on ja kui on siis too kuus. Mees läheb poodi ja naaseb kuue paki piimaga. Naine nördinult: Miks sa kuus piima tõid? Mees vastu: No sa ju ütlesid et ma tooks piima ja vaataks kas mune on ja kui on, siis võtaks kuus. Ma vaatasin, oli küll mune. 🙂

Puhas loogika , kas pole?

Ma sain ka hiljuti loogika-alase õppetunni, kui üritasin Pudinale (vanem lapselaps, 4,5 aastat vana) selgeks teha, mis värv on tumepunane.

Mina: (osutades nende elutoa diivanile) Vaata, Pudin, see diivan siin on tumepunane!

Pudin: See ei ole mingi tumepunane!

Mina: No aga mis värvi see diivan on siis?

Pudin: See on… mingi teine värv.

Mina :(omaette) Puhas loogika…

Pudin . (nagu lollile) See pole mingi loogika, see on diivan!

***

Igaühel oma loogika 🙂

Oo, kevad…

Ma siin mõned ajad tagasi rääkisin, kuis pääsukesed taas koju tee leidsid.
Täna vaatas meesinime neid taas heldinult (näha polnud suurt midagi, kuulda vaid) ja teatas rõõmsalt:
“Seksivad, nurjatud” 🙂
😀

Emadepäev

Tulbid. Asalead. Kook. Lapsed.Kasulapsed. Kahe eelneva kaasad. Lapselapsed. Ema. Ämm. Mees. Kõik oli olemas (ja isegi üldse mitte asjassepuutuvalt sõitis läbi meie küla mu õemees, kes ka nagu koduhõngust kaasa tõi.

Aga umbes lõuna paiku juhtus see, kui Kutt korraga köögist röögatas:pääsukesed on tagasi!

Oli see vast kolm kevadet tagasi, kui ammu (enne minu aega) lõhutud pääsupesa varemed jälle uued müürid peale said. Me siin meesinimesega võisime neid tundide kaupa jälgida. Eelmisest kevadest mäletan aega, kui meesinime rõdult korraga elevil häälega teatas: tule vaata, kes meile tulid. Läksin ja vaatasin. Pääsukesed askeldasid pesa kallal. Meesinime teatas heldinud pilgul neid jälgides: lapsed on tagasi

Tänavu on ka lapsed tagasi.

Emadepäevaks.

🙂

Kaitstud: Hooaeg avatud

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Posted in muig, olme, saeküla kroonika, tõestisündinud lugu. Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Arenguruumi vist ikka on

Kui härra president aeg- ajalt kuulutab välja konkursse uute sõnade leidmiseks, siis mina teeks siinkohal ettepaneku mõnede sõnade leksikonist kustutamiseks. Üks neist on arenguvestlus. Koolis leiab see sõna tihedat kasutamist; arenema peavad omavahel klassijuhataja+laps+lapsevanem, kevadeti (loe: õppeaasta lõpul) õpetaja+direktor, direktor peab omakorda arenema kooskõlas kooli pidajaga (see on siis KOV vms) ja nii edasi.
Aeg-ajalt saab seal huumorit ka.
Tõestuseks tänane näide(nd).
Tegelased:
Klassijuhataja
Aadu
Aadu ema
Direktor (hüüdnimega Paksmagu, kes tegelikult laval ei esine. Direktor on tuntud hüüdnime pidi, tiitliga ei kutsu teda mitte keegi peale õpetajate).
Laval klassiruum, laua taga istuvad Klassijuhataja, Aadu ja Aadu ema. Nad on seal juba pikemat aega sundimatus õhkkonnas istunud- arenguvestlus käib täie hooga.
KLASSIJUHATAJA:… aga mis teema see siis täna ikkagi oli?
AADU: No me läksime kolm minutit enne tunni lõppu ära ja siis tuli Paksmagu…
AADU EMA:(šokeeritult) Aadu!
AADU: …ja siis tuli direktor ja kukkus mölisema…
AADU EMA: (veelgi rohkem šokeerituna) Aaaadu!!!!
AADU: Midaaa? Ma ju ütlesin DIREKTOR???
KLASSIJUHATAJA (paneb pea lauale ja möirgab naerda)
😀