Palun anna andeks, tädi A

Ma elan maal. Mõlemas mõttes. Planeedil Maa ja maakohas. Nagu paljud inimpõlved enne mind. Ja loodetavasti ka peale mind… ehkki see perspektiiv kohati enam kui kahtlane näib. See, kuidas tulevikuvärk kujuneb ei ole ilmselt minu teha ega otsustada. Kui maapiirkondi puudutavat poliitikat samas vaimus aetakse nagu praegu siis ei pea olema geenius, et hääbumist ennustada. Õnneks (!) on need inimesed, kes kogu oma eluea maaelu edendamisele suunanud selleks ajaks paremasse ilma rännanud ja ei pea nägema kuidas nende tehtud töö ja saavutused allavoolu lastakse.
Kuidas selle asjaga siis on õieti… pensioniiga jõuab kätte peale 60ndat eluaastat. Nagu ma asjast aru saan, tähendab see seda, et sinu põhitöö on tehtud ja võid rahus puhata. Et puhata, vajad sa sooja kodu, süüa, meelelahutust (suhtlust sealhulgas); ühesõnaga seda, et su elulised vajadused oleksid täidetud. Tore oleks, kui ka veidi reisida… kasvõi niipalju et lähimas linnas teatris-kontserdil käia. Pole ju eriti palju. Tegelikkus aga on maapiirkondades sellest kaugel. Nii kaugel, et häbi hakkab.
Tädi A on 78 aastane. Ta elab majas, mille möödunud sajandi algul ehitasid tema isa ja vanaisa. Vanaisa viidi Siberisse (sinna ta jäigi), isa sai hukka II MS, rindel. Tädi A ema suri A õde sünnitades (kes veel nädala elas, siis läks temagi Toonela teed). Majja tulid sõjapakku sugulased, kui sõda läbi , liikusid nad linna edasi ja A jäi jälle üksi. A oli töökas inimene ja kosilasi talle jagus. Abikaaasa K oli nalja- ja naistemees, viinasurma ta surigi. Neil oli 2 last (1 on siiani). Poeg hukkus noorena autoõnnetuses, tütar (50+) elab linnas ja maale oma jalga ei tõsta.Kunagi kui tütrelapsed olid väiksed, viibisid nad śuviti tihti A juures kostil, nüüd töötavad välismaal- üks Norras, teine Iirimaal. Kinitavad kui ühest suust, et oleks kodus tööd, küll teeks. See selleks.
Omal ajal töötas A lüpsjana. Sellest sai ta artriidi ja veel mõne mu tõve kaela. Pensioni ka. Ega pension muidugi üksi ei toida…aga A on usin aiapidaja. Oma juurikad kasvatab ta ise, kanad munevad ka. Kohalikud käivad A juures mune ostmas ja uudiseid rääkimas. Telekas näitab kolme kanalit. Raamatuid võiks lugeda … aga osta ei jaksa ja raamatukogu on 10 km eemal. Autot A-l ei ole, õnneks, sest bensiin on kallis. Jalgratas on ka… aga talvel sellega ei sõida. Ja no ega polegi eriti kuhugi sõita. Postkontor pandi kinni, kauplusauto enam ei käi. Vot pensionäride päevakeskuses oli tore… aga sealt koondati inimene ära sest vallal nappis raha. Vallavanem ja abivallavanem ja teised ülemused otsustasid et hoiame kokku ja koondame 4000 kuupalgaga inimese ära, see on raudne kokkuhoid. Nojah. Aga A käis valimas ka. Valis selle mehe, kes talle aeg-ajalt helistab ja küsib et kas A-l linnast midagi vaja on ja siis toob. Rohtusid ja selliseid asju.
Niisiis elab A edasi metsa sees. Maakonnalinna ta ei pääse, bussipeatusesse on 5 km ja sealt käib buss 2 korda päevas sinna ja 2 korda tagasi. Sul on valida, kas veeta linas 30 minutit või 7 tundi.
A-l on mure ka. Pliit ajab viimasel ajal suitsu sisse. Ühtki tuttavat pottseppa pole. A aeg-ajalt mõtleb et helistaks sellele, keda ta valis… aga eks ta pelgab et tollel nüüd käed-jalad tegemist täis. Nii tossab pliit omaette edasi.
A ei nurise. On ju ka raskemaid aegu olnud. Televiisorit ta muidugi vaatab ja enamik, mida ta näeb, ei ole talle meeltmööda. Liiga palju õelutsemist, arvab ta.
A ise arvab, et hea seegi, et tervis enam vähem… mõtle , kui veel kellelegi ristiks kaela jääb. Tema tahaks elada omas kodus keset loodust, kodus, kuhu ta lapsest saadik oma tööga panustanud on. Seniks , kuni elupäevi antud on.
Palun anna andeks, tädi A. Selle eest, mida meie oleme valesti teinud et sinu elu on selline, nagu ta nüüd on. Mul on selle pärast häbi.Palun vabandust ka kõigi nende käest, kes on panustanud oma elu sellesse, et maal hea elada oleks ja kes nüüd oma töö vilju nautida võiksid… kui saaksid.
Kas me saaksime teha vigade paranduse, palun?

Ei maksa ära sõnuda :)

Olen tähele pannud, et meil kollektiiv (silmas pidades seda pedagoogilist poolt) jaguneb kahte lehte. Ühed annavad ära tunnid, korrastavad paberimajanduse, valmistavad järgmise päeva ette, teevad midagi muud kasulikku (õpetajatel on ette nähtud nn. üldtööaeg, teatud arv tunde nädalas), tihti arutatakse/vaieldakse päeva jooksul toimunu kolleegidega selgemaks, tekivad head ideed jne jne. Teine klann on koolist kadunud koos viimase tunni lõppu kuulutava kellaga. Oma valik igatahes (või siis südametunnistuse küsimus).
Igatahes- enne vaheaega, megakiirel töönädalal, kui kolleeg kes tavaliselt hiljemalt kell 1 majast läinud oli, ei saanud enne minema kui kella 4 paiku, norisin ma teda õige pisut- nii meeleolu mõttes: “Ja kuhu sina lähed, kell pole ju veel kuuski?”. Ja praegu on kah kell 6 ja arvake ära, kus mina olen?
😀